Ristimärk ja nuga kõril: ususõda jalgpalli tähe all

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Celticu ja Rangersi vahelises heitluses on vastase vihkamisel sageli tähtsamgi roll kui omade toetamisel. Sõnum olgu aga lühike ja üheti mõistetav!
Celticu ja Rangersi vahelises heitluses on vastase vihkamisel sageli tähtsamgi roll kui omade toetamisel. Sõnum olgu aga lühike ja üheti mõistetav! Foto: RUSSELL CHEYNE/REUTERS/SCANPIX

Ta seisis 40 0000 sinisärgi ees ja tegi üheainsa lihtsa liigutuse. Järgnenud märulit tribüünidel pidi politsei rahustama kümmekond minutit.

Kuidas on võimalik, et poolakas Artur Boruc suutis sekundiga marru ajada kümned tuhanded šotlased? Selle mõistmiseks tuleb süveneda Glasgow' klubide Celticu ja Rangersi omavahelise vaenu ajalukku, mis ulatub üle-eelmisesse sajandisse.

«Kui õrritasin Rangersi fänne, tekitas see minus tunde, et olen elus. Ma nautisin seda.»

Nii tunnistas Boruc aastaid hiljem, kui oli väravavahikindad juba varna riputanud. Viis aastat Celticu särki kandnud katoliiklasest poolakas sobis hästi siniste ja rohevalgete vihavaenu sümboliks. Boruc ei kõhelnud omavaheliste mängude ajal leegitsevasse lõkkesse iial õli juurde viskamast ja täpselt nii käitus ta ka eelkirjeldatud kohtumises Ibrox Parkil. Õigupoolest ei teinud ta muud kui lõi vaid väravapostide vahele sörkides risti ette. Kuid Rangersi fännidele sellest piisas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles