Enne mänge:
Rahvuste liiga hõivab kõiki 55 UEFA liikmesriiki, kes mängivad neljal eri liiga tasandil. Iga divisjon koosneb neljast alagrupist – A- ja B-divisjonis on grupid kolmeliikmelised ja D-tasandil neljaliikmelised, C-tasandil on kolm neljaliikmelist ja üks kolmeliikmeline alagrupp. Alagrupimängud peetakse septembrist novembrini.
Nagu liigasüsteemis ikka, on ka Rahvuste liigas võimalik tõusta aste kõrgemale või sootuks langeda. Kui A-divisjoni neli alagrupivõitjat mängivad 2019. aasta juunis finaalturniiri liiga võidu peale, siis B-, C- ja D-tasandi alagruppide võitjad tõusevad järgmiseks hooajaks taseme võrra kõrgemale, A-, B-, C-alagrupi viimased langevad aga astme võrra madalamale. Sellega loodab UEFA hoida Rahvuste liiga dünaamilisena.
Rahvuste liigast saab pääseda ka Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid jätkuvalt toimub ka EM-valikturniir, mis peetakse 2019. aasta märtsist novembrini. EM-valikturniiri kümme alagruppi loositakse 2. detsembril.
Need Rahvuste liiga A-divisjoni koondised, kes on end mänginud liiga finaalturniirile, loositakse ühte viieliikmelisse alagruppi, mida on kokku viis. Ülejäänud viis EM-valikturniiri alagruppi on kuueliikmelised. EM-finaalturniirile pääseb valikturniiri alagrupi kaks paremat ehk kokku 20 meeskonda. Ülejäänud neli kohta selgub läbi Rahvuste liiga play-off’i, EM-valikturniiri play-off’i enam ei ole.
Ning see ongi koht, kus D-divisjonis mängivad jalgpalli väikeriigid rõõmust käsi kokku löövad. Igas divisjonis toimub nelja koondise vahel play-off ehk miniturniir, kuhu pääsevad alagruppide võitjad, või kui need on juba valiksarja kaudu koha EMile taganud, siis teise koha omanikud jne. Kui näiteks kõik A-divisjoni 12 koondist on EM-valiksarjas edukad, antakse nende neli kohta B-divisjonile lisaks jne.