Uut moodi Meistrite liiga tähendab rohkem lahinguid tippude vahel

Ott Järvela
, sporditoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lionel Messi ja N’Golo Kante eelmise hooaja Meistrite liiga 1/8-finaalis FC Barcelona – Londoni Chelsea. Kui seni on tippklubide lahingud elu ja surma peale jäänud pea ainult kevadesse, siis tummisem alagrupiturniir peaks neid nüüd rohkem ka sügisel serveerima.
Lionel Messi ja N’Golo Kante eelmise hooaja Meistrite liiga 1/8-finaalis FC Barcelona – Londoni Chelsea. Kui seni on tippklubide lahingud elu ja surma peale jäänud pea ainult kevadesse, siis tummisem alagrupiturniir peaks neid nüüd rohkem ka sügisel serveerima. Foto: PAU BARRENA/AFP/Scanpix

Erinevalt eelnevatest hooaegadest võib tänavu kindel olla, et mitu tippklubi saavad Meistrite liigas valusa laksu vastu nosplit kätte juba alagrupiturniiril, sest tihenenud sõela tõttu tuleb mitmel viie tippliiga (Hispaania, Inglismaa, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa) esindajal suu 1/8-finaalidest puhtaks pühkida.

Varem juhtus seda haruharva, sest nimetatud viie riigi esindatus alagrupiturniiril oli kokku minimaalselt 13 ja maksimaalselt 18 klubi. Sel suvel tehtud reformi tulemusel on aga viiel tippriigil alagrupiturniiril vähemalt 18, aga teatud puhkudel ka 20 esindajat. See tähendas, et 30. augustil Monacos toimunud loosimisel oli saalis senisest rohkem närveldavaid klubijuhte.

Kui oled Hispaania, Inglismaa, Itaalia või Saksamaa kõrgliigas saavutanud koha nelja parema seas ja kvalifitseerunud Meistrite liigasse, on ootushorisondiks, mille järgi poolehoidjad meeskonna esitusele hinde annavad, automaatselt edasipääs. Eduga kaasnevad ootused ja staatus kohustab. Ent oli väga tõenäoline, et surmagruppidest pääsu pole. Ei olnudki.

B-alagrupis on koos valitsev Hispaania meister FC Barcelona, Inglismaa pronks Tottenham ja endist hiilgust taastav Itaalia tippklubi Milano Inter. Ükskõik kelle jaoks neist oleks 1/8-finaalidest väljajäämine mitte ainult põrumine, vaid ka häbi. Kartus selle ees on aga teatavasti jõud, mis tekitab spordis intriigi ja pinged, mis omakorda vormuvad sportlikuks draamaks. Publiku nauding alagrupiturniirist peaks seega olema suurem.

Sama pinev on olukord C-alagrupis, kuhu sattusid kokku mullune finalist Liverpool, Itaalia kõrgliiga hõbe Napoli ja üliambitsioonikas Prantsusmaa meister Pariis Saint-Germain. Eeldusel, et Belgradi Crvena Zvezda (erinevalt Napolist ja PSG-st on nemad endine tšempion!) tohutut üllatust ei lõhka ja kahe parema sekka ei jõua, peab üks kolmest tipust Meistrite liiga kevadistest mängudest kõrvale jääma.

Tippriikide survel tehtud muudatused Meistrite liiga struktuuris tähendavad, et senise 21 otsepääsme asemel jagatakse neid välja suisa 30. Pisemate riikide esindajaid jõuab valikvõistluse kaudu sihile senisest vähem ning supp on senisest tummisem.

Sellele viitab ka statistika – alates 2010. aastast oli Meistrite liiga alagrupiturniiril olnud alati esindatud 17 või 18 riiki, siis nüüd on neid 15. Vähem eksootikat – näiteks Kasahstan, Aserbaidžaan, Slovakkia, Valgevene, Rootsi, Iisrael, Küpros – ja rohkem tippriikide esindajaid.

Et Euroopa jalgpalli klubivõistlusi viiakse läbi kolm hooaega kestvate tsüklitena, püsib süsteem täpselt sellisena ka järgmisel ja ülejärgmisel hooajal. Midagi võib muutuda 2021-22 eurohooajaks, aga suund, et Euroopa tugevaimate riiklike liigade esindatus Meistrite liigas kasvab, on ilmselt pöördumatu.

Kui Madridi Atletico 15. augustil Tallinnas mängitud Euroopa superkarikafinaalis Madridi Realist lisaaja järel 4:2 jagu sai, oldi võidust elevil ka põhjusel, et see oli ütlemata hea enne klubi jaoks erilise hooaja eel. Nimelt selgub 2018-19 Euroopa parim jalgpalliklubi 1. juunil 2019 Atletico kodustaadionil Wanda Metropolitanol. Muidugi on Atletico suur unistus ise selles finaalis osaline olla ja kolme kaotatud finaali (1974, 2014, 2016) järel lõpuks Meistrite liiga võitjaks tulla. Aasta tagasi avatud Hispaania moodsaim staadion mahutab 67 703 pealtvaatajat.
Kui Madridi Atletico 15. augustil Tallinnas mängitud Euroopa superkarikafinaalis Madridi Realist lisaaja järel 4:2 jagu sai, oldi võidust elevil ka põhjusel, et see oli ütlemata hea enne klubi jaoks erilise hooaja eel. Nimelt selgub 2018-19 Euroopa parim jalgpalliklubi 1. juunil 2019 Atletico kodustaadionil Wanda Metropolitanol. Muidugi on Atletico suur unistus ise selles finaalis osaline olla ja kolme kaotatud finaali (1974, 2014, 2016) järel lõpuks Meistrite liiga võitjaks tulla. Aasta tagasi avatud Hispaania moodsaim staadion mahutab 67 703 pealtvaatajat. Foto: SERGIO PEREZ/REUTERS/Scanpix

Meistrite ja Euroopa liiga saavad väikese venna

Euroopa jalgpalliliit (UEFA) plaanib hooajaks 2021-22 tekitada praeguse kahe eurosarja, Meistrite liiga ja Euroopa liiga kõrvale ka kolmanda, avaldas eelmisel nädalal Horvaatias toimunud Euroopa jalgpalliklubide ühenduse (ECA) konverentsil Torino Juventuse president Andrea Agnelli.

Lisaks Itaalia valitseva meisterklubi presidendi ametile ka UEFA täitevkomiteesse kuuluv ja ECA-d juhtiva Agnelli sõnul on ECA võistlussarja loomise poolt. «Kui luuakse ka kolmas võistlussari, mängiks hooajal 2021-22 eurosarjades kokku 96 jalgpallimeeskonda,» sõnas Agnelli.

Praegu on selleks arvuks 80 (32 Meistrite liiga ja 48 Euroopa liiga alagrupiturniiril). Agnelli väljaöeldud number 96 viitab, et uue mudeli kohaselt tekib kolm eurosarja, milles igaühe alagrupiturniiril mängib 32 võistkonda. Eeldusel, et tippriigid, kel praegu võimalik eurosarjadesse läkitada maksimaalselt seitse klubi, 16-st lisakohast midagi endale ei saa, peaksid need jaotuma eelkõige keskmike ja väiksemate riikide vahel.

Postimees uuris Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) presidendilt Aivar Pohlakult, kas 2021-22 eurohooajaks kavandatavate muudatuste läbi suureneks ka Eesti klubide šanss eurosarja alagrupiturniirile jõuda?

«Mõnevõrra suureneb see juba matemaatilistel põhjustel. Aga eelkõige sõltub alagruppi jõudmise tõenäosus ikka meie klubide ja Premium liiga koefitsiendist UEFA edetabelis. Vähemalt sama oluline on ka see, kas ja kuidas sarjade kvalifikatsioonimängud omavahel seotakse. Teoreetiline võimalus ja selle praktiliseks tulemuseks vormimine on eraldiseisvad asjad, sest primaarseks jääb ikkagi see, kuidas meie klubid arenevad ja kuidas oma sportliku taseme kallal tööd teevad,» märkis Pohlak.

Eesti jalgpallijuhi sõnul on räägitud valikringide arvu vähendamisest, aga mida rohkem on eurosarjad omavahel seotud, seda vähem jääb selleks võimalusi. «Näiteks Joonas Tamme koduklubi Sarpsborg jõudis Euroopa liigasse läbi kvalifikatsiooni, kus nad mängisid kaheksa nädalat järjest kaks mängu nädalas – ühe eurosarjas ja teise Norra meistriliigas. See ei ole mõistlik koormus,» sõnas Pohlak.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles