Kristjan Jaak Kangur: mõistmise privileeg

10. juuni 2009. Eesti madistab Portugaliga, Mart Poom (paremal) annab lahkumismängus teatepulga Ragnar Klavanile. Kes ütleb, et need mehed ei jõudnud sporditeel kuhugi? Foto: Mihkel Maripuu

Esikoht on muidugi hea. Aga teine-kolmas või kahekümnes on ka tublid. Kui sedamoodi arutleks mõni sportlane, ei jõuaks ta ilmselt iial mitte kuhugi: ei kiiremini, kõrgemale ega ka kaugemale. Tema peab mõtlema vähemalt nii, nagu sõnastab legendaarne Eesti spordikreedo: neljas koht on jama! Muidu pole tippu asja.

Spordisõbrale on antud võimalus olla avatuma meelega. Ometi kipume pahatihti mis tahes spordialast voolima püramiidi, mille tippu mahub üks ja ainus võitja. Kõik allapoole jääjad on läbikukkujad, äpardujad. Vahel koguni õpivõimetud näitsikud.

Olgu, teinekord on selline hinnang isegi loogiliselt selgitatav. Aga kas ka õigustatud? Kas sportlane, kes pole (veel) suutnud oma võimeid lõpuni välja mängida, tuleb tingimata tembeldada läbikukkujaks?