Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
/nginx/o/2018/10/10/11487026t1h07a4.jpg)
Vahepeal Eesti jalgpallikoondislasena vaat et hüljatud poja maine teeninud Henrik Ojamaa on viimastel kuudel end tugevalt tagasi pildile mänginud. Enam ei arutleta, miks Ojamaad pole valikus või miks teda nii vähe pruugitakse, vaid millisel positsioonil on tema kasutegur kõige suurem.
Enne Rahvuste liiga kodumänge Soome ja Ungariga rääkis justkui märkamatult 27-aastaseks saanud ääreründaja eneseotsingutest ja sellestki, miks ta sõlmis Poola klubi Legnica Miedziga enda kohta tavatult pika lepingu.
Henrik, oled sa ise end viimasel ajal koondises tundnud paremini, kindlamalt, tähtsamana?
Ma ei taju ses suhtes suurt muutust. Rohkem mõjutab, kuidas iga päev klubis läheb. Kui tuled pideva mängukogemuse pealt ja enesekindlana, kandub see üle ka koondisse tulemisele ja olemisele. Et julgesin eelmisel hooajal teha sammu tagasi ja minna Horvaatia esiliigasse, sellega olen küll väga rahul.
Mille arvelt veel su uus tõus on toimunud? Kas leidsid Poolas õige keskkonna ja treeneri?
Kui olen põrkunud raskustega, pole ma kunagi jäänud nukralt nurka istuma ja põdema. Küllap seetõttu olen ka tihemini klubisid vahetanud. Praegu olen leidnud endale koha heas liigas, kus on õnnestunud võita treeneri usaldus ja leida uus rütm – kuigi mind ei kasutada stabiilselt paremal ega vasakul äärel, vaid mõlemal. Tunnen end meeskonnale vajalikuna, oskan seda hinnata ja nautida.