Miks eelistatakse tiitlivõistluse kolmanda kümne kohta kommertsvõistluste võitudele?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tanel Kangert valiti viiendat korda Eesti parimaks meesratturiks. 

FOTO: Raul Mee

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Eesti 2018. aasta parimaks meesratturiks valiti Tanel Kangert. Seda hoolimata sellest, et 31-aastane Astana rattur jõudis poodiumile vaid korra, kui võitis kuldmedali Eesti meistrivõistluste temposõidus. Näiteks Rein Taaramäe saldoks jäi 2018. aastal viis poodiumikohta, neist üks velotuuri kokkuvõttes. Mihkel Räim lõpetas hooaja viie võidu ja kolme poodiumikohaga. Mille järgi Eesti parimat jalgratturit valitakse?

Lühike vastus on: Eesti jalgrattaliidu reglemendi järgi. Selle järgi on kõige tähtsamad võistlused tiitlivõistlused, edasi rahvusvahelised võistlused ning siis Eesti meistrivõistlused.

Seega teenis Kangert oma karjääri viienda aasta parima tiitli Innsbrucki maailmameistrivõistlustel temposõidus saavutatud 21. koha eest. Emotsionaalselt pakkusid jalgrattasõpradele ilmselt rohkem rahulolu Räime ja Taaramäe saavutused. Ent tuleb ka silmas pidada, et Kangert osales kõrgematasemelistel kommertsvõistlustel kui nemad. Lisaks lõpetas ta jalgratta mainekaima võistluse Tour de France'i 16. kohal. Kui aga vaadata puhtalt UCI maailma edetabelit, on seal kõige kõrgemal kohal hoopis Aksel Nõmmela.

Igatahes on aasta parima jalgratturi valimine tekitanud küsimusi. Seda eelkõige seepärast, et jalgrattasport on näiteks tennise ja freestyle-suusatamise kõrval üks nendest aladest, kus kommertsvõistlused on sportlastele tähtsamad kui tiitlivõistlused.

Eesti jalgrattaliidu peasekretär Urmas Karlson möönis, et hooaja parimate valimine pole neile just lihtne ülesanne. Ühest küljest annab reglement suuna, teisalt jätab see tagaplaanile just spordi emotsionaalsema poole. Eriti hooajal, kus eestlaste parim tulemus tiitlivõistlustelt on kolmandas kümnes.

Tagasi üles