Katkend Joel Lindpere raamatust: miks Thierry Henry pärast reegleid muudeti?
3. detsember 2018, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/03/11624374t1h134b.jpg)
Täna ilmub poelettidele raamat «Joel Lindpere: «Mina otsustan mänge!»» Postimees avaldab sellest katkendi.
Thierry Henryga sepistasime ühe ilusaima kolli mängus Colorado Rapidsi vastu. Tegime tõelise ilurünnaku: ta skooris ühe puutega minu kannasöödust. Pall oli paarkümmend sekundit meie käes. Samamoodi realiseerisin mina tema sööte. Kui Titi oli heas tujus, oli ta fantastiline kapten. Mängis hingestatult ja oli parim mees väljakul. Kui miski teda häiris, lubas ta vahel endale kerget staaritsemist. Sain sellest aru.
Tema kõrval käies nägin, milline surve tal oli. Lennujaamades hüppasid talle ligi eriti prantsuskeelsed mustanahalised. Nad üritasid pildistada, juttu ajada. Iga päev fännid ja meedia ümberringi. See ei ole kerge. Kord kaotasime ühe mängu, olime lennujaamas väsinud ning nördinud ja siis tulid mingid tüübid, võtsid kõndimise pealt kinni ja tahtsid pilti teha.
Titi vahel ütles neile: «Kas te ei võiks viisakalt küsida, kas saaks pilti teha?» Samamoodi peatati New Yorgis tihti ka mind: «Joel, mis teed siin?» Aga teda tunti alati ja igal pool ära. Tundsin talle sügavalt kaasa, staari staatusega käivad kaasas oma võlud ja valud. Et veeta aega omadega, pead end eraldama.
Titi tulek muutis meie rõivastust välismaistele mängudele sõitmisel. Tavaliselt reisisime dressides ja hakkasime seetõttu hästi silma, aga Henry puhul läksid asjad täiesti käest – ta sattus inimeste piiramisrõngasse. Kõik meie toimingud venisid ja siis otsustati, et hakkame reisima erariietuses ning liigume lennujaamades eraldi, et mitte liigse tähelepanu alla sattuda.
Titiga tuli Barcelonast kaasa tema isiklik füsioterapeut David. Kui meeskond rassis jõusaalis, ei ilmunudki Titi välja, vaid tegi oma asju Davidiga eraldi. Talle see meeskondlik jõusaalitöö ei istunud. Treenerid leppisid sellega. Henry oli meeletult tugeva, võimsa kehaehitusega, tema peale ei kulunud palju aega. David aga polnud ainult hea füsioterapeut, vaid ka hea inimene, kes pühendas oma aega teistele abivajajatele. Maksma ei pidanud.
David oli parim, keda selles ametis kohanud olen. Tema oskusi kiitsid kõik. Ta reisis ja töötas meeskonnaga. Alguses oli ta selline aetud habemega sile poiss, aga mida päev edasi, seda rohkem läks habemesse. Lõpuks oli tal päris suur habe. Tundsime huvi, milles asi. Selgus, et Barcelonas pidi arstidel ja füsiodel iga päev habe aetud olema. Et on sellised reeglid, mis näitavad tippu kuulumist. Red Bullsis viskas ta vist habemeajamistarbed üldse minema ja ütles, et lõpuks on ta vaba ja teeb, nagu meeldib.
Henry säras platsil oma meisterlikkusega. Temalt oli raske palli ära võtta nii trennides kui mängudes. Kui keegi seda tegi, ajas see teda närvi ja ta võttis kas või vea hinnaga palli tagasi. Mõnegi korra sain temalt palli napsatud ja pidin tegema elu kiiremaid samme, et põgeneda. Ai, kuidas ta tahtis palli tagasi, viimasel hetkel tõmbasin jalad eest, kui nägin ta taldu enda poole lendamas. Eriti närvi ajas teda see, kui mõni kogenematu noormängija talt trennis palli kätte sai. Vahel sai see üleannetu meistrilt korraliku obaduse.
Temaga seoses on meelde jäänud nii mõnigi seik. Oli Henry sünnipäev, kuhu ta kutsus enamiku mängijaist. Ta elas Manhattanil ühes penthouse’is, kus möllasid kõvad šefid. Mõtlesin, mida sellisele mehele sünnipäevaks kinkida. Mis sa ikka oskad viia? Ostsin Kalašnikovi-kujulise pudeli.
Tavaliselt lendas meeskond mängudele liinilennuki turistiklassis. 30 inimest poleks mahtunudki äriklassi, seal istusid vaid peatreener ja rotatsiooni korras kaks vanemat mängijat. Ka Henry lendas mängudele turistiklassis. Aga vahel, kui lõpetasime liigamängu, ütles Henry treeneritele: «Kuna internatsionaalid peavad oma koondiste juurde sõitma, võtan nad eralennuki peale ja viin New Yorki.»
Meid oli tavaliselt viis-kuus meest: Rafa Marquez, Roy Miller, Tim Cahill, mina ja Henry ise. Sõitsime limusiiniga eralennuväljale ja saime sipsti koju. Niisugused hetked ei unune. Kiire kojusõit, wifi ja pardateenindus – sellist luksust ei saa iga päev nautida.
Kui sõitsime mängudele bussiga, oli tema päralt viimane rida ja mina olin tavaliselt tema läheduses. Kui keegi küsiks temalt, kes ma olen, vastaks ta tõenäoliselt naljaga pooleks, et Sochaux. Pean isegi mõtlema, mis asjaga seoses see tuli, aga nii ta mind kutsus ja mina teda omakorda Titiks.
Meie kiire väljakukkumine tekitas Henrys frustratsiooni, sest kahe hooaja vahele jäi sedasi neli kuud. Ta läks 2012. aastal laenulepinguga Arsenali ja lõi vist lausa esimese puutega Meistrite liigas Milanile värava. Jah, tema mängis Arsenali eest kõrges seltskonnas, samal ajal kui meie puhkasime ja tegime individuaalset trenni. Kui algas hooaja ettevalmistus ja meie saabusime kohale veidi roostes füüsilise vormi ning tehnilise praagiga, tuli tema tipptreeningutelt parimas vormis. See viis ta endast välja. Red Bulls polnud ju mingi tippsats. Meil oli palju noori testimas ja taseme kontrastsus oli nii suur.
Loomulikult tiirlesid Titi naabruses sõbrad-tuttavad ja muidu inimesed, keda meie teadsime telerist ja meediast. Vahel sattusid sellised mehed meie riietusruumi, näiteks mõni Prantsuse koondise legend, NBA täht või muusik. Thierry oli kõva naljamees ja kui ta oli lõbusas tujus, suutis kogu meeskonna naerma ajada.
Thierry on legend ja väravate masin, ta kuulub maailma parimate ründajate hulka. Väga hea meel oli temaga nii palju aega koos veeta ja temalt õppida. Kui palusin endale üht tema särki, kirjutas ta sellele pühenduse. Vahel mõtlen – kui vaid oleks saanud varem selliste mängijatega koos platsil olla. Kui mina võisin otsustada mänge Eestis, aga mingil määral ka Red Bullsis, siis Thierry oli see, kes otsustas need lihtsalt iluväravate, superesituste ning omamoodi trikkide ja sõuga.
Raamatu «Joel Lindpere: «Mina otsustan mänge!» esitlused toimuvad: Tallinnas Viru Keskuses Rahva Raamatu kaupluses täna kell 18.30. Tartus Tasku keskuses Rahva Raamatu kaupluses teisipäeval kell 18. Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuses Rahva Raamatu kaupluses kolmapäeval kell 18.