Ilvese lootus: et õuduste detsembrile järgneks veidigi rõõmu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui üks tagasilöök tabab teise järel, saab Kristjan Ilves juhinduda tarkuseterast: siit saab minna ainult paremaks. 
Kui üks tagasilöök tabab teise järel, saab Kristjan Ilves juhinduda tarkuseterast: siit saab minna ainult paremaks. Foto: Tairo Lutter

Elu viskas Ilvese plaanid pea peale. Võistlustalve kaks esimest kuud läksid aia taha. Pehmelt öeldes. Vähe sellest: et aastale iseäranis tähenduslik joon alla tõmmata, sattus Ilves paar päeva enne uhket raketisadu haiglasse.

«Oi jumal, see oli mu elu üks raskemaid detsembreid üleüldse! Eelmisel nädalal samal ajal olin haiglas tilgutite all,» teatas Ilves päev enne hooaja eeldatavat esimest kõrgpunkti ehk kodust MKd. «Mind tabas tugev kõhuviirus. Oksendasin nii palju, et keha jooksis vedelikust tühjaks ja vajas arstide sekkumist. Pilt hakkas juba eest ära minema.»

Ilves veetis abiliste hoole all öö vastu eelmist laupäeva. Peas ei tiirelnud just kõige rõõmsamad mõtted. «Olin jumala kindel, et Otepääl võistlemiseks pole mingit lootust. Olin ikka täiesti räbal!» tõdes ta, kuid vedas siis suunurgad alt üles. «Aga siin ma nüüd olen ja üritan teha, mida oskan ja saan. Olen õnnelik, et saan kodupubliku ees siiski starti tulla.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles