Inglismaa klubijalgpalli renessanss. Kas ja kes suudab vastata?

Andres Vaher
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liverpooli väravalööjad Virgil van Dijk (näoga) ja Sadio Mane.
Liverpooli väravalööjad Virgil van Dijk (näoga) ja Sadio Mane. Foto: ANDREW BOYERS/Action Images via Reuters

Inglismaa võib kooris juubeldada. Neli klubi Meistrite liiga kaheksa parema hulgas. See mõjub jalgpallihullule riigile, kus endi armsat Premier League’i tingimusteta maailma parimaks, seksikaimaks, võrdseimaks ja üldse igas mõttes kõige-kõigemaks peetakse, tohutu palsamina hingele.

Viimati koges vuti sünnimaa samasugust suuredu kümnendi eest, kui Manchester United, Liverpool ja Arsenal kolmekesi poolfinaali rühkisid. Kuid karikas rändas ikkagi Barcelonasse. Hooaeg varem alistas United finaali penaltidraamas Chelsea. Järgnenud aastatel on parimal juhul (neli korda) veerandfinaali jõudnud kaks Inglismaa meeskonda, aga paaril korral on neid heitlusi ka täies koosseisus pealt vaadatud.

Pärast seda, kui Chelsea seitsme kevade eest Roberto Di Matteo – mäletate teda ikka veel!? – juhtimisel hinnatuima klubikarika udusele Albionile viis, on järgnenud Hispaania jäägitu võimuperiood. Neli esikohta Madridi Realile, üks Barcelonale, lisaks viimasest viiest finaalist kaks täielikud Hispaania siseasjad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles