Miks me seekord ei andesta Alaverile ja Veerpalule. Sõõrumaale ka mitte

Urmas Sõõrumaa päevaintervjuu stuudios

FOTO: Pm

Avalikkuses kostab hääli, mis kutsuvad üles dopinguskandaali peategelasi Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu mitte kritiseerima. Selle mõtteviisi eeskõnelejaks sättis end Eesti Olümpiakomitee esimees Urmas Sõõrumaa isiklikult, kelle arvates tuleks olümpiavõitjat ja tema treenerit hoopis tehtud hea eest tänada.

Praktikas leitakse patustanute kasuks tõepoolest aeg-ajalt pehmendavaid asjaolusid, millele tuginedes karistust leevendatakse. Nii juhtus lähiminevikus näiteks Norra suusataja Therese Johaugiga, kes kannaks standardse lähenemise korral siiamaani võistluskeeldu ja oleks äsja Seefeldi MM-il võidetud kolme kuldmedali võrra vaesem.

Alaveri ja Veerpalu puhul on keeruline pehmendavaid asjaolusid näha. Vastupidi, vähemalt kolmel põhjusel on neile andestamine raske kui mitte võimatu.

Andestamine ei andnud tulemust

Esiteks, neile on ükskord juba andestatud. Sportlane Veerpalu ja treener Alaver vabanesid 2011.aasta juhtumi järel tänu advokaatide ja teadlaste heale tööle küll formaalsest süüdistusest, kuid peaküsimus – kas dopingut tarvitati või mitte – ei saanud eitavat vastust. Sellele vaatamata olid nii avalikkus kui ka ajakirjandus sangarite poolel ja spordikohtu otsusega oli teema ühiskonna jaoks ammendunud.

Täna teame, et avalikkuse leppimine ei toonud tulemust ning pärast kõike olnut on treener-olümpiavõitja tandem olnud seotud vähemalt nelja sportlase veredopingu tarvitamisega.

Mida asjaosalised ise arvavad?

Teiseks, andestamise eelduseks on teo ülestunnistamine ja kahetsemine. Kardetavasti ei tea me hetkel kaugeltki kogu tõde. Juba pärast Alaveri kinnitust, et Karel Tammjärv oli praktiliselt ainuke, astus ülestunnistusega esile Algo Kärp.

Andrus Veerpalu ei ole seni avalikkusele üldse midagi öelnud, mistõttu pole teada, kuidas tema asjasse suhtub.

Inimlikkus eeldab inimlikkust

Kolmandaks, andestamine nagu ka eksimine on inimlik. Jupphaaval lahtirulluv dopingulugu ehmatab nimelt inimlikkuse, õigemini selle puudumise seisukohast.

Alaveri treenerikarjäär on olnud õppimine ja katsetamine. Õpilased katsealustena on mõndagi kannatanud. Avaldatud lood 1980. aastate naissuusatajatega juhtunu kohta on parimal juhul hirmutavad.

Andrus Veerpalu seevastu on muuhulgas seotud veredopingu manustamisega oma pojale. Lisaks sportlaskarjääri hävitamisele tähendas suvalistes tingimustes vereülekannete tegemine riski Andreas Veerpalu, Andruse oma lapse tervisele ja elule. Arusaamatu.

Kõige selle valguses kutsub riigi kõrgeim spordiametnik, olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa üles Alaverile ja Veerpalule tänu avaldama. Ei, tänu oleme juba avaldanud. Aastatel 1999 kuni 2010, kui tulid võidud. Ja pärast esimese dopingusaaga lõppu uuesti, kuni saatusliku päevani veebruari lõpus Seefeldis. Ka andestada saame siis, kui kogu tõde ja asjaosaliste tegelikku suhtumist teame.

Praegu tuleb sporti dopingust ja seda soosivast mentaliteedist puhastada nii palju kui võimalik. Seda ei saa teha viltuse moraalse kompassiga spordijuhi eestvõttel. Olümpiakomitee president peab ametist lahkuma.

Tagasi üles