Kalmus: mul on kahju, et spordis valitseb doping

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahetult enne jõule selgus, et möödunud aasta novembri lõpus Eesti meistrivõistlustel klassikalises kulturismis             kulla võitnud Marek Kalmus andis  pärast võistlusi oma karjääri teise positiivse dopinguproovi, nüüd ootab teda suure tõenäosusega eluaegne võistluskeeld.
Vahetult enne jõule selgus, et möödunud aasta novembri lõpus Eesti meistrivõistlustel klassikalises kulturismis kulla võitnud Marek Kalmus andis pärast võistlusi oma karjääri teise positiivse dopinguproovi, nüüd ootab teda suure tõenäosusega eluaegne võistluskeeld. Foto: Raigo Pajula

Väliselt oma iidoli, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeriga sarnasel mitmekordsel fitnessi Euroopa ja maailmameistril Marek Kalmusel ei ole kõige paremad ajad – teda ähvardab eluaegne võistluskeeld.


Hoolimata sellest, et mitmetes kulturismisarjades ei ole doping keelatud või on otseselt lubatud, on paljud kulturisti avalikult risti löönud.

Kuigi vahetult pärast viimast dopinguprobleemi keeldus Kalmus igasugustest usutlustest, soostus Eesti üks läbi aegade edukamaid kulturiste Postimehele intervjuu andma.

Vestluses kinnitas atleet küll viimast dopingutarvitamist, kuid andis mõista, et aastate jooksul on talle ka palju ülekohut tehtud.

Olete oma tegevusega tihti ajakirjanduse veergudel figureerinud. Millised on olnud teie kõige meeldivamad ja ebameeldivamad kogemused seoses meediaga?

Kõige ebameeldivam kogemus oli 2001. aasta dopingujama, mis tol korral jäigi nii, et mind tehti patuseks. Olnuks mul teatav hulk raha, suutnuks ma oma puhtust ka tõestada.

Millisest summast käib jutt?


Summa oleks olnud 100 000 krooni, aga las see jääb. Ma tõesti enam ei viitsi ajas tagasi minna ja tolmu üles keerutama hakata.

Arvan, et paljusid tookord juhtunu siiski huvitaks.

Põhimõtteliselt usun, et saaksin ka praegu oma süütust tõestada, kõik paberid on alles. Tol korral eirati dopingukontrollis enamikku proovivõtmise reegleid ning sellise kontrolli tulemused, ükskõik, millised need ka ei oleks, on kehtetud.

Üks olulisemaid vigu oli tollal see, et uriini happelisust ei määratud kogumispurgis lakmuspaberiga, nagu seda tehakse, vaid uriini konteinerpurgist, kuhu ei tohiks mitte millegagi enam solberdama minna.

Miks see nii oli?

Kogumistopsikust tuleb uriin jagada kahte erinevasse, A ja B purki ning natukene jätta kogumistopsikusse, et sellest happelisust määrata.

Mulle aga unustati seda öelda, valasin oma topsiku tühjaks ja siis määratigi happelisus ühest uriini konteinerpurgist. Väiksemaid rikkumisi või reeglite mittejärgimisi oli seal veel, ohtralt.

Panen käe südamele ja väidan, et tol korral mulle testitud ainet metandionini ma kasutanud ei olnud.

Kuidas see proov seda näitas, ei oska isegi mitte arvata, aga kui juba seal kohapeal reegleid ei järgitud, siis mine tea, mis veel mujal nende purkidega toimus.

Ühesõnaga selline proovivõtmine on kehtetu, aga kes siis mind kuulas. Pidasin nõu ühe juristiga, kes oleks asja teatava summa eest ära tõestanud, aga polnud mul sellist raha ei siis ega ole ka nüüd.

Kas viimane dopingusüüdistus on ikka korrektne?

Jah, nüüd viimasel korral kasutasin ettevalmistamisel tõepoolest seda ainet, mida mu uriiniproov näitas. Aga kes mind enam usuks, et esimesel korral ma seda ei teinud. Aine on sama ja arvatakse, et ju ikka Kalmus seda siis ka krõbistas. Mis seal ikka, arvaku igaüks, mida tahab. Mina tean, mida teinud olen ja mida mitte.

Aga meeldivaim kogemus meediaga on pärit 2005. aastast, kui ma Maailma Fitnessiföderatsiooni (WFF) liigas teist korda maailmameistriks tulin ja Postimehes see lausa esikülje uudis oli.

Muidugi järgnes sellele kohe Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu avalik pöördumine, mille sisu eesmärk oli lühidalt öeldes kõigi vahenditega selle saavutuse vähendamises.

Mida viimastel nädalatel üldse tundnud olete?

Suhteliselt ükskõikne tunne on, sest vaatamata oma põhjendustele, miks ma seda tegin, ei jõua see kahjuks paljudele kohale ja nad näevad minus ikka seda, keda näha soovivad ehk siis pätti ja valemängurit. Ometi selgitasin, mis minu tegelik eesmärk oli.

Ehk selgitate veel kord oma eesmärki?


Proovin veel kord asja selgitada, ehk mõni mõistab siis minu olukorda paremini. Põhjus, miks ma sel korral keelatud ainet tarbisin, oli see, et pole ju mõtet ennast panna ühele stardijoonele vormelitega, kui sul endal on ainult jalgratas.

Minu viimased kaks suurvõistlust klassikalises kulturismis andsid 2007. aasta MMil üheksanda ja 2008. aasta EMil kaheksanda koha.

Mida ma seal seisan nagu jobu laval, kui esimesed mehed on hoopis teise pudru peal kasvanud.

Selle vormiga, mida ma viimastel Eesti meistrivõistlustel näitasin, ennustasid paljud mulle kindlat finaalikohta, mõni isegi medalit.

Veebisaidi fitness.ee usutluses ütlesite, et dopinguküttide töö jättis soovida ning positiivseks osutunud tulemus on 50 protsenti õige. Mida sellega mõtlesite?


Jätan selle teatud põhjustel enda teada, aga eks see kontroll või proovivõtmise protseduur lonkab siiani meil veel kahte jalga.

Jäite vahele nn metaani tarvitamisega. Äkki selgitaksite tavainimestele selle aine toimet kulturisti organismile.

Aine stimuleerib organismis valgusünteesi, keha suudab tänu sellele ainele omastada rohkem ehitusmaterjali ja mõõdukas koguses see jääbki ainsaks toimeks.

Kui seda aga lolli peaga ja peoga endale sisse ajada ja loota, et aasta pärast oled Ronnie Coleman (kulturismis kõige kuulsama ja ihaldatuma tiitli Mr. Olümpia kaheksakordne võitja – toim) valmis, siis on kõrvalmõjud peagi kohal.

Mis need oleks?

Suured doosid ja pikaajaline pidev tarvitamine rikub organismi enda hormonaalsüsteemi isegi nii, et organism ei suuda enam hiljem testosterooni (meessuguhormooni – toim) toota. Mõnel juhul akne, maks saab kahjustatud jne.

Profid kasutavad väidetavalt sedasama metandioniini isegi kuni kümnekordseid doose, lisaks veel pikk nimekiri steroide ja kasvuhormoone. Karm maailm.

Teil ja teisel patustajal Valter Olonenil oli 29. detsembrini Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidus võimalik B-proovi taotleda ning seletusi anda. Kas kasutasite seda võimalust?


Milleks? Tean, mida kasutasin, ja seda mu proov näitaski.

Millised sanktsioonid teid oodata võivad?


Kõige tõenäolisem on eluaegne võistluskeeld IFBB liigas. Teisi liigasid see otsus ei puuduta, kui soovin, võin iga kell osaleda Maailma Fitnessiföderatsiooni elukutseliste võistlustel.

Mis on teie arvates peamine põhjus, miks sportlased dopingut tarvitavad?


Soovitakse võistelda võrdsetel tingimustel. Seetõttu kasutatakse seda palju, aga vahele jäävad vähesed. Eriti kui rääkida rahvusvahelisest kulturismist.

See ei ole kellelegi saladus, et EMil ja MMil võidavad alati nn keemikud. Vähemalt selle hetkeni, kui mingi ime läbi hakataks kõiki atleete testima. Arvatavasti ei juhtu seda aga teatud põhjusel kunagi.

Seega on dopingutarvitamine ühtede organisatsioonide poolt avalikult aktsepteeritud, teiste poolt mitte. Miks?


Eesti tegi IFBB kevadisel kongressil ettepaneku, et hakataks testima kõiki kulturiste, nii hooajaväliselt pisteliselt kui ka võistlustel esikuuikut. Seda ei pandud isegi hääletusele ning kuumaverelisemad sõimasid eestlasi urod’ideks (värdjateks – toim.) ja ala hävitajateks.

Mida teie jaoks üldse tähendab kulturism? Kas peate ennast pigem sportlaseks või tegelete alaga põhitöö kõrvalt enda vormis hoidmiseks?

Eks ma olen ikka rohkem sportlane kui töömees. Töögi on ju tegelikult jõusaaliga seotud. Samas olen kunagi olnud ka rattamehaanik, turvamees ja lühikest aega sai isegi ühes kütusefirmas tegutsetud. Enamasti olen ikka erinevates kohtades jõusaali treener olnud.

Kulturism kui selline on elustiil. See on minuga seni, kuni siin maamunal oma asju ajan.

Mida teeksite täna teisiti, kui saaksite otsustada?


Viimaseid võistlusi silmas pidades ei teeks midagi teisiti. Teadsin, mida teen, teadsin oma taset maailmas puhtana ning teadsin, miks on vahe esimestega selline, nagu see oli.

Mida ütleksite neile, kes teid praegu parastavad?

Juba parastamine ise on piisavalt suur kiiks. Seega, andku jumal neile andeks.

Mida seoses praeguse dopinguskandaaliga kahetsete?

Ei kahetse midagi, aga mul on kahju, et doping on spordis. Oleks suurepärane võistelda sada protsenti naturaalses seltskonnas ja näha tõelisi inimvõimeid. Kahjuks pole see vist piisavalt atraktiivne ei publikule ega sponsoritele.

Kuidas kavatsete jätkata?

Teen vaikselt trenni, ootan oma karistuse ära. Eks siis otsustan, kas kunagi veel lavaleminekut üritan. Praegu eriti võistlemisele ei mõtle. Eks näeb.

Marek Kalmus

•    Sündinud: 9. veebruaril 1971
•    Pikkus: 192 cm
•    Kaal: võistlustel maksimaalselt 102 kg ja võistlusväliselt maksimaalselt 108 kg
•    Perekonnaseis: abielus, poeg
•    Haridus: keskharidus, rattatreeneri teine tase
•    Kulturismiga tegelenud 19 aastat, neist 16 aastat võistluskogemust
Sportlikud saavutused:
•    kolmekordne fitnessi amatööride maailmameister
•    neljakordne fitnessi amatööride Euroopa meister
•    fitnessi elukutseliste MMi neljas koht 2005. a
•    fitnessi elukutseliste EMi neljas koht 2006. a
•    ühekordne Eesti absoluutne meister kulturismis
•    viiekordne Eesti absoluutne karikavõitja kulturismis
•    viiekordne Eesti karikavõitja raskekaalus
•    viiekordne raskekaalu Eesti meister kulturismis
•    Eesti meister klassikalises kulturismis kategoorias +180 cm
•    neljakordne fitnessi Eesti absoluutne meister

Arvamus

Ott Kiivikas
kümnekordne Eesti meister absoluutses kulturismis

Rahvusvahelistel võistlustel on dopingukontrolliga nii, nagu on. Asi on mingilgi määral konkreetne ainult IFBB liigas, kus finaali pääsenud ehk kuuest esimesest mehest valitakse loosi alusel kaks, kellelt dopinguproovid võetakse. Kõigis ülejäänud liigades ei tehta minu teada üldse mingisuguseid dopingukontrolle.

Ega ma Marek Kalmust tegelikult väga lähedalt ei tunne, aga nii palju kui oleme aastate jooksul kokku puutunud, on ta jätnud vaikse ja konkreetse inimese mulje. Inimesena on ta selline, et kui midagi räägib, siis nii ka teeb. Mitte nagu paljud teised, kes ainult räägivad.

Tegelikult on mul kahju, et nüüd niimoodi juhtus.  Kalmus on mulle Eestis olnud vaieldamatult kõige kõvem konkurent ja tema puudumisel on supp jälle kõvasti lahjem. Aga midagi ei ole teha, inimesed teevad ise oma valikuid.

Mihkel Mardna
Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja

Kuna möödunud on kaheksa aastat, ei mäleta ma enam selle juhtumi üksikasju. Küll aga mäletan, et see käis läbi Eesti Olümpiakomitee arbitraažist ning seda uuriti üksikasjalikult. Otsused tehti ja Kalmusele määrati võistluskeeld. Seda, et pisinüanssidele tuginedes on positiivseks tunnistatud dopinguproovid võimalik negatiivseks käänata, on näidanud ka varasem maailmapraktika.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles