Eesti hoki vajab värsket verd ja tugevamaid klubisid

Koduse MM-turniiri lõpetuseks kõlas Eesti hümn, ometi seisab Eesti hoki igavikulise küsimuse ees: quo vadis? Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti koondis lõpetas koduse MMi esimese divisjoni B-grupi turniiri neljanda kohaga ehk asub maailma hokihierarhias 26. pügalal. Mullu Kaunases sisse võetud positsioon esimese veerandsaja lõpus loovutati, kuid miinimumeesmärk – jääda B-gruppi püsima – sai saavutatud veel suurema varuga.

«Ei saa kuidagi rahul olla. Pakuti pronksi, aga me ei suutnud seda ära võtta,» kõlas meeskonna 40-aastase kapteni Lauri Lahesalu kokkuvõte. Ehkki viimases mängus Ukrainaga pöörati 1:3 kaotusseis 4:3 võiduks, jäi mängijate hinge kriipima, et come-back’i ei suudetud vormistada normaalajal – see aidanuks mullust tulemust korrata.

«Ei mäleta, millal viimati lisaajavõit nii maitsetu tundus. Jah, olen pettunud,» tunnistas turniiri viimase värava visanud Robert Rooba esimese hooga. Ent lisas kohe: «Samas on neljas koht õiglane, ma arvan. Homme hommikul ärgates on meel kindlasti juba parem. Väärime hindeks tugevat kolme või nelja miinust. Peame endile aru andma, et vastased ei maga, vaid teevad tugevat tööd.»

Lihtne tõestus Rooba sõnadele: Rumeenia, keda mullu kindlalt edestasime, saavutas nüüd turniirvõidu ja rühkis uueks aastaks astme võrra kõrgemale.