Eesti kolmevõistleja tegi Venemaal ajalugu

Kaire Kalm ja Cavalier Venemaal Planernaya rahvusvahelisel CCI4*-S võistlusel. Foto: Erakogu

Kaire Kalm (ESHKS) startis möödunud nädalal omakasvatatud ratsul nimega Cavalier Venemaal Planernayas toimunud rahvusvahelisel kolmevõistlusel võistlusklassis CCI4*-S, saavutades seal 5. koha. Tänaseks pole teadaolevalt senise vabariigi ajal keegi veel kolmevõistluses sellisel tasemel võistelnud.

Võistlusklassi krossitakistuste kinniseks kõrguseks on kuni 120 cm, koos hekkidega kuni 140 cm; trassi maksimaalne pikkus kuni 4 km, hüppeid seejuures 30-35 ning tempoks 570 m/min. Takistussõit sõidetakse selles võistlusklassi juba kõrgusel 125 cm.

Järgnevalt pajatab võistleja ise oma kogemusest startida sellise tasemega võistlusel.

"Mõte sõita oma elus ka 4* tekkis juba eelmine suvi. Hobusel võimekust jagus ja praeguseks on igapäevane vorm vapustav. Joosta 20 min galoppi või hüpata 140 cm kõrgust rada pole Cavalierile probleemiks. Kodune töö on hästi sujunud, kuid hetkel on nõrgaks kohaks meie omavaheline koostöö. Kui ta enne oli noor, õbluke ja lihtne vaos hoida, siis nüüdseks on tal jõudu ülearu ja ta kipub kodust eemal olles kontrolli üle võtma. Nii me vahest teeme koolisõidus pirueti hüppega ainult taguotsal või sõidame krossis kõik süsteemid üks fulee vähem kui tegelikult vaja. Karistada selle eest ma ei taha, sest kodus ei tee ta kunagi nii ning seetõttu ei oska ma ka käituda, kui kodune lambuke võistlustel lõviks muutub. Pean ise õppima paremini istuma ja seepärast olen võtnud eesmärgiks käia sel suvel regulaarselt võõrastes tallides trennitamas.

Planernaya võistluse osas, siis kuidagi oli tunne, et see on hea koht kuhu minna oma esimest 4* proovima. Üksi, vaikselt ja rahulikult. Sisetunne ütles, et rada saab lihtsamate killast olema, mis seal keset linna – hipodroomil nii hullu maastikku ikka olla saab. Mõeldud, tehtud – ema, isa ja Cavalier auto peal ja sõit võis alata. Esimene mulje oli pigem veidi utoopiline, vanad tallid, ametnikke igal pool, aga sinust keegi välja ei tee. Näidati boks kätte ja kõik. Istusime oma betooni peal pool tunnikest ja mõtlesime, kust saepuru võiks saada. Teisipäev ja kolmapäev möödusidki niimoodi vaikselt omaette, kuskil platsi nurgas vaikselt trenni tehes. Kuna mina ise räägin vene keelt vähe, saatsin ema ja isa igale poole asjatama, sest oma keeleoskusega sain vaid heal juhul tallikaaslastelt küsida, kuidas tal trenn läks.

Raul Kauna andis kaasa nimekirja inimestest, keda ta sealt tunneb ja palus meil tervitused edasi anda. Nii me siis hiilisime emaga mööda talle ja otsisime neid inimesi taga. Tervitused edasi antud, hakkasime keskenduma oma esimese ala ettevalmistuseks, ehk veterinaarkontrolliks. Sinnagi juba suutsime Moskva tiheda liikluse tõttu korralikult hilineda. Jõudsin vet-checki väikse hilinemisega, vabandasin, et olin ummikus ning tundus, et kohalikud mõistsid mu muret. Liiklus Moskvas on täielik hullumaja! Järgmise päeva hommikul, koolisõidu soojenduseks hobune saduldatud, hakkasin liikuma võistlusväljaku poole, kui äkki kohale jõudes selgus, et siin polegi võistlust. Just silutud ilus suur liivaväljak, lipud ääres, kohtunike putkad ja pealtvaatajate telgid püsti, kuid ei ühtki võistlejat. Tekkis väike paanika, et kus siis võistlus on?? Siis näen teisel pool tribüüne, 400m eemal kiivreid liikumas. Traavitan võistlusalale krossitõkete vahelt ning võite aimata, mida Cavalier mööda muru krossitõkete vahel liikumise peale arvas, et saama hakkab. Jõudsin kohale ja voilaa ongi võistlus, muru peal. Jooksin tagasi talli, et kiiresti krihvid ümber vahetada. Tagasiteel tuleb vastu naine, kes lehvitab ja hüüab “Kalm!”. Tema käe peale oli kirjutatud “Kalm 12.45”. Ehk minu start oli edasi lükatud 40 minutit, sest pidevas vihmasajus oli muru muutunud sopaks ja koolisõidu aeda oli vahepeal vaja 20m edasi tõsta. Noh mis seal ikka, jalutasime talli tagasi ja istusin pool tundi ja lugesin sel ajal ära mitu Usbekistani noormeest kõrval tallis töötab. PS! neid on seal palju.

Koolisõidu tulemus tuli meil täpselt selline, kuidas üks krossile meelestatud hobune lõdvestada suudab. Saime kokku 56%, mis ausalt öeldes on ikka väga piinlik. Lohutasin ennast sellega, et tegemist on siiski raskema klassi skeemiga ja juba viimased neli võistlust on olnud meil sama probleem just pingesse minekuga. Peale koolisõitu olin kaheksas 11-st.

Krossi avamine lükkus pidevalt edasi. Kohalike poolt valmis seatu ei sobinud ametnikele ja pidevalt muudeti midagi. Neljapäeva õhtul hämaras pääsesime krossile. Jalutasin raja läbi ja võttis sõnatuks. Jah, tõkked olid kõrged ja kitsad, aga see pole Cavalierile probleem. Mind ehmatasid väga ära süsteemide rohkus ja keerukus. Kolm kolmeosalist süsteemi (ABC) ja kuus kaheosalist süsteemi (AB). Kokku 34 tõket neljakilomeetrisel trassil. Kolm kohta olid minu jaoks täiesti segased. Istusin tõkete ees, pisarad tungisid silma. Ma isegi ei osanud maha liini joonistada, kuidas seda õudust hüppama peab. Õhtuks olin ennast nii üles kütnud, et koostasin hotellis dokumendi kuidas peaks toimima minu või hobusega, kui midagi juhtuma peaks. Raul veel helistas hilja õhtul, üritas mind maa peale tagasi tuua ning ärgitas mind kõikide tema tuttavatega suhtlema ja abi küsima. Kahjuks aga ei ole ma eriti osav võõras keeles võõraste inimestega suhtlema.

Reedel käisid ka kõik kohtunike komitee liikmed minuga rääkimas ja küsisid kuidas tunne on. Ütlesin ausalt, et kardan kahte allahüpet (mõlemal neist oli seanina kohe taga) ja ühest kolmesest süsteemist ma ei saa üldse aru kuidas seda hüppama peaks. Vahepeal peab mainima, et iga 4-5 tunni tagant tuli kohutav hulk vett taevast alla ja maapind lirtsus. Hiljem õhtul oli ratsutajate-briifing, tõlget mul polnud, aga aru sain sellest, et olukord läks tuliseks. Ratsutajad mässasid ja kohtunikud andsid järgi. Minu kardetud kolmene süsteem tehti kaheseks ja kahte hekki pügati veel 5cm madalamaks. Allahüpped jäid samaks. Neist ühel (ehk isegi lihtsamal) tuli meil ka eksimus. Tõke nr 17B, suur maja ja allahüpe vette, mis maandus palju sügavamale kui ma olin arvestanud, kolm sammu veest välja 90° kurv ja üks/kaks sammu seanina vette tagasi, samuti allahüpe. Ma kaotasin tasakaalu ja lihtsalt ei jaksanud teda enam sirgeks võtta ning nii see eksimus tuligi. Krossi järgselt olime neljandal kohal! Tundub, et ka kogenumatel sõitjatel oli raskusi.

Krossi läbinuna oli pingelangus tohutu. Jäägu ma kasvõi viimaseks, aga me jäime terveks ja sadulasse. Õhtul sai üheskoos ka muljeid vahetatud ning Rauli ja vanu võistlusaegu meenutatud. Siinkohal palusid asjaosalised saata edasi kõik kõige paremad tervitused just Raul Kaunale.

Takistussõidu rada oli uhke, alustati kohe tõusva kolmikuga ja rada hõlmas ka maksimum kõrguse peal üles seatud kolmest süsteemi. Cavalier oli mul kuidagi vasakule imelik, mistõttu istusin ise kehvasti ja nii tuli kaks tõket maha. Lõpptulemuseks viies koht. 11 alustasid ja vaid kuus said tulemuse kirja.

Iga päevaga muutusid venelased järjest sõbralikumaks ja pühapäeval käisid juba kõik küsimas, kas mul on midagi vaja või kas ma tean oma stardiaega. Väga südamlik rahvas. Eriline tänu Valery Martyshevile ja tema pundile, kes mind väga väga palju aitasid."