Postimehe aruanne Hollandist: Eesti põkkus lennuõnnetusega ja mandus turistiks

FOTO: Mihkel Maripuu

Ehkki üks mäng veel pidamata, lõpetas Eesti võrkpallimeeskond täna sisuliselt EM-finaalturniiri. Punktita jätkav koondis üritas Hollandi vastu küll surnuist tõusta, kuid alistus vääramatule jõule.

Postimehe kiirmärkmed Amsterdami nukrast õhtust on teie ees.

Kiirelt kustunud lootusekiir. Eesti meeskond sai nautida sel EMil täiesti ainulaadset tunnet. Pärast hiilgavat avageimi (25:22) asuti mängu juhtima. Meeskond tahtis, võitles, leidis üles Hollandi nõrkused ega heitunud ka sellest, et geimi lõpus Holland end vaikselt lähemale imes. Tekkis tunne, et nüüd, kui meil enam midagi kaotada polnud, toimus vabanemine ja Holland läks omakorda krampi.

Kuid juba siis oli päevselge, et MMi kaheksas meeskond samal moel ei jätka. Seni oli Holland teinud uskumatul hulgal koolipoisi vigu – nendega rõõmustas meid ka Saaremaa VK tempomees Fabian Plak -, nii ei päästnud võõrustajaid avageimis ka suurepärane rünnakuprotsent 65.

Edasine oli lihtne. Holland vähendas oluliselt omaeksimuste hulka, pani staarründaja Nimir Abdel-Azizi tööle ja oligi mäng pikema jututa tehtud. 25:19, 25:19, 25:29. Otsustavaks sai kolmanda geimi lõpp, kui Holland 18:17 eduseisust otsustavalt ja püüdmatult spurtis. Lausa valus oli vaadata, kuidas Abdel-Aziz ühel võtmepunktil Robert Tähele võrgu kohale seina ette ehitas. Pärast selle vaatuse kaotust säilis meil vaid üliteoreetiline edasipääsulootus – ju ei uskunud ka meeskond enam vajalikul määral imesse ja nii ta läkski.

FOTO: Mihkel Maripuu

Murelaps nimega diagonaal. Eesti peatreener Gheorghe leidis seni kollitanud vastuvõtumurele huvitava lahenduse, kasutades libero kohal põhiliselt Rait Rikbergi, aga tuues Hollandi planeerivaid serve tõrjuma Silver Maari. Lisaks ennistas ta tšehhide vastu alustanud Andri Aganitsa asemel tagasi põhirivistusse Timo Tammemaa.

Kummagi käigu kohta ei saa otseti paha sõna kosta. Arvestades Hollandi pallingu tugevust ja keskmist taset ei olnud Rikbergi ja Maari vastuvõtul häda ühti. Kindlasti ei jäänud tänane mäng selle elemendi ega nende taha.

Küll aga ei toitnud jätkuvalt päris vajalikul määral diagonaalründaja. Renee Teppani löögid leidsid sageli tee vastase blokki ja ehkki pärast teise geimi lõpu puhkeaega (siis sekkus Hindrek Pulk) sai ta justkui paremini minema, päästjat Teppanist ei saanud (rünnak 38%). Kui kohe jõuame selleni, mida korraldas vastaste diagonaal, siis…

Lennuõnnetus nimega Nimir. Hollandi liider Nimir Abdul-Aziz ei teinud küll enda kohta miskit ulmemängu, ent selgeks otsustajaks kerkis sellegipoolest. Tema nime taha kanti protokolli 27 punkti ja kasulikkuse tegur +16.

Eelmistele kohtumistele omaseid pikki serviseeriaid Abdul-Aziz seekord korraldada ei suutnud (vaid kolm ässa). Polnudki vaja. Endine sidemängija näitas pigem mitmekülgsust, otsustades mitmel puhul hoopis hanituse kasuks. Vaata, mispidi tahes, tegemist on tõelise lennumasina ja vastase jaoks paraja lennuõnnetusega. Meie poolelt üritas sarnaseks liidriks kerkida Täht – puhuti ta õnnestuski, aga Abdul-Aziziga võrreldavalt kaugeltki mitte.

Nüüd oleme turistid. Kõik see kokkuvõttes tähendas, et meie EM on sisuliselt lõppenud. Neli mängu, neli kaotust, null punkti. Geimide vahe 2:9.

Kurb. Valus. Masendav.

Homme heitleme Ukrainaga, mis meile on sõprusmängu, vastasele äärmiselt oluliselt kaaluga. Ülejäänud viis meeskonda lähevad lõpuvoorule vastu suurte ootustega, meie turistidena. Selline on meie koondise tänane karm, aga õiglane hetkeseis.

Kõigest muust on viimastel päevadel juba palju räägitud, millele praegu polegi palju enamat lisada. Edasine – ka peatreeneri saatus – on vaid aja küsimus. Usutavasti. Ja loodetavasti.

FOTO: Mihkel Maripuu

Higine mängusaal. Sadamalinnast Rotterdamist pealinna Amsterdami ja suurest saalist väiksesse kolinud D-alagrupp koges siin täiesti teistsugust õhustikku. 2500 pealtvaatajat mahutav areen meenutab mõneti vana (aga mitte uut) Kalevi spordihalli. Kõik on väga lähedal ja loodud tõeliselt sportlik fiiling. Võib isegi öelda, et higine, sest õhk ses saalis peaaegu üldse ei liigu.

Eesti ja Hollandi toetajaid oli võrdselt, kuid hoolimata nukrast tabeliseisust ei saa kuidagi öelda, et meie omad ergutusduellis alla jäid. Pigem vastupidi. Visaduse eest tuleb fännidele küll au anda.

Tagasi üles