Postimehe aruanne: kui s**t olukord peaks saama tuleviku väetiseks

Andres Vaher
Copy
Eesti - Saksamaa: ühe õnnetus on teise õnn.
Eesti - Saksamaa: ühe õnnetus on teise õnn. Foto: Tairo Lutter

Emre Cani punane kaart ja sellele järgnenud ehmatus pakkusid Eesti jalgpallikoondisele lootusrikka õhtu, mis päädis sakslaste rahu, tarkuse ja halastamatu meisterlikkuse koosmõjul aga järjekordse kindla (0:3) kaotusega.

Mis tõi Eestile EM-valiksarja seitsmendas mängus kuuenda kaotuse, jättis meid tabelis ühe punkti peale ja muutis väravate vahe – nüüd 2:21 – veel nukramaks, sellest pajatab järgnev aruanne.

Oli põnev. Või kas ikka oli? Päevselge fakt, et Emre Cani 14. minutil Frank Liivakule tehtud punase kaardi vääriline viga vajutas edasisele pitseri. Ja väga hea ju, et vajutas: nüüd nägime tõeliselt haaravat ja mõlemapoolset võitlust, mitte ühel väljakupoolel nahkkera veeretamist kuni sakslaste esimese tabamuseni. Kahjuks tuleb aga siia kohe lisada – kõik need sõnad käivad üksnes avapoolaja kohta.

Emre Cani punane kaart tõi mängu küll põnevust, kuid mitte liiga kauaks.
Emre Cani punane kaart tõi mängu küll põnevust, kuid mitte liiga kauaks. Foto: Dmitri Kotjuh

Ühtlasi pani varajane ja ootamatu pööre Karel Voolaidi treenerioskused proovile täiesti uuel moel. Kas reageerida? Kuidas reageerida? Millal reageerida? Kas jääda rahulikuks või minna täispangale? Voolaid valis nö. kuldse kesktee. Eesti tõstis liine veidi kõrgemale, üritas otsida julgemalt sööte läbi keskvälja, aga ei kiirustanud liigselt. Peamiseks ohuallikaks jäid siiski kiired üleminekud. Need toitsid esiti kenasti – puudus vähe, et Konstantin Vassiljev ühel kontrarünnakul skoori avanuks. Poolohtlikke olukordi loodi teisigi.

Kuid pall püsis arvatult siiski märksa enam sakslaste käes. Kui Marco Reus avapoolaja lõpus karistuslööki sooritama asus, ei julgenud Voolaid seda vaadata. Põhjusega. Õnneks raksatas pall Sergei Lepmetsa värava postis. Karmavõlg – ehk Vassiljevi post Minskis – sai omapärasel moel klaaritud.

Ent vaheajaga said sotid kindlalt klaariks. Ehkki meil oli Ilkay Gündögani mõlema tabamuse (52. ja 57. minutil) juures ebaõnne, oli see kõik tagajärg, mitte põhjus. Löw liigutas mõlemad äärekaitsjad teise poolaja alguses rohkem väljaku südamesse ja tekitas niiviisi seal arvulise ülekaalu – nagu Pep Guardiola kunagi Müncheni Bayernis. Voolaid&Co olid selle käigu, vastaste meisterlikkuse ja ka ebaõnne vastu võimetud. Tugevam võttis siiski toore jõuga oma. Igasuguse halastuse ja küsimusteta. Nuta või naera.

Karel Voolaid.
Karel Voolaid. Foto: AFP / Scanpix

Saksamaa uus käekiri. Kuu tagasi kaotas Saksamaa kodus Hollandile 2:4, kuigi veel viimase pooltunni alates 1:0 juhtis. Ehkki kolm esimest EM-valikmängu oli võidetud, meenutas kõik see katastroofilist aastat 2018, mis tipnes MM-finaalturniiril alagruppi pidama jäämisega ja järgnenud jõuliste koosseisumuudatustega (loe: kolme veterani koondisest sundpensionile saatmisega).

Tabloid Bild rääkis krahhi järel «euroalarmist», Frankfurter Allgemeine Zeitung arvas, et Joachim Löwi uus ja eelkõige kontrarünnakutele rõhuv stiil on meeskonnale võõras. «Me ei saa nii mängida,» teatas mõnigi pallur. Eksperdid väitsid, et liidrite ja noorte tasakaal on paigast loksunud.

Löwi käekirja muutus on üsna hämmastav. Kui 2014. ja 2018. aasta MMidel – ehk absoluutses tippkonkurentsis – valdas Saksamaast rohkem palli vaid Hispaania, siis nüüdse EM-valikturniiri jooksul jäädakse oma 60%-ga ses arvestuses alla Prantsusmaale (70), Hispaaniale (69), Belgiale, Itaaliale (mõl. 65), Hollandile (63), Inglismaale ja Horvaatiale (61) ning asutakse ühel pulgal Austria, Portugali, Šveitsi ja Türgiga. Lihtsalt võrdluseks: Eestil oli too näit enne tänast mängu 40%.

Kui ei saa palli sisse, siis... Kapten Manuel Neuer oli Tallinnasse tulnutest ainuke viie aasta tagune maailmameister. Mullusest MM-koondisest säilitasid koha vaid üheksa meest. Tõsi, vigastused etendasid siin rolli, kuid mitte üldpilti liiga põhjalikult muutvalt.

Mõistagi on tasemevahed ja sellest tulenevad kontrastid (tipp)jalgpallis üüratud. Kahjuks. Kuidas Hollandi uus põlvkond suutis Saksamaa haavatavuse esile tuua, ei ole Eesti koondisele paraku lihtsalt jõukohane. Ei omanud vähimatki tähtsust ka tõsiasi, et Die Mannschaft’il sisuliselt terve põhikoosseisu jagu mehi puudus ja 75 minutit vähemuses tuli rassida.

Eesti suutis aeg-ajalt Saksamaa kaitseaukude uuristamiseni küündida suuresti tänu ikka tollele arvulisele ülekaalule ja mängu lõpus ka külaliste veenvale eduseisule. Kuid vana häda ehk masendav võimaluste realiseerimine tuletas end taas valusalt meelde.

Sakslased ei tundnud seevastu rünnakul puudust Leroy Sane ja Serge Gnabry teravusest ja kiirusest, sest neil olid olemas Marco Reus, Kai Havertz, Julian Brandt, Luca Waldschmidt ja vahetusest sekkunud kolmanda värava autor Timo Werner. Ega’s ilmaasjata öelda, et kaadrid otsustavad kõik – isegi juhul, kui odavpoes on avatud 11 ja kvaliteetsemas 10 kassaluuki.

 Ega’s ilmaasjata öelda, et kaadrid otsustavad kõik – isegi juhul, kui odavpoes on avatud 11 ja kvaliteetsemas 10 kassaluuki.

Ajaloost tänapäeva. Aga üks – mis seal salata, siiski märkimisväärne – ajalooline tühimik sai täidetud. Viimati mängis Saksamaa Tallinnas 80 aasta eest, 29. juunil 1939. Siis kogunes Kadrioru staadionile täismaja, 9000 silmapaari. Kaotasime 0:2. Nüüd täitus Lilleküla staadion rekordilise 12 062 inimesega. Kaotasime 0:3.

Arvestades mõne kuu tagust Mainzi 0:8 sauna oli see tubli samm edasi. Häbi sai vähemalt mingil määral maha pestud. Aga lisades peamise – jah, ikka selle 75 minutit 11 vs 10 – puudub rahuloluks mõistagi igasugune põhjus. Teisel poolajal rulliti meist nagu tangiga üle. Kurb küll, aga tekkis küsimus: mitu meest ja kui kaua peab Saksamaal vähem platsil olema, et suudaksime 90 minutit võrdväärselt heidelda?

Valiksarja lõpust lahutab novembrikuine kohtumine Amsterdamis, kus pole oodata midagi kergemat. Ja siis on otsustamise koht: kas edasi minna Karel Voolaidi või kellegi teisega?

Foto: Tairo Lutter

Tähendusrikas pilk tulevikku. Kuid oli mis oli, alati on olulisem see, mis tuleb. Pole paslikumat legendaarse Lennart Meri legendaarsest lausest: «Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.»

S***s olukorras tegi jalgpalliliit eilse mängu eel äärmiselt ilusa ja sümboolse žesti, kui U17 koondislased tõid Tõnis Mägi «Koidu» ajal väljakule 22 suurt Eesti lippu. Need tänavu Prantsusmaad, Hispaaniat ja Rootsit hammustanud poisid – ja teised noored – ongi meie tuleviku väetis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles