Ville Arike: 20 aastat tagasi õpetasid meie korvpallitreenerid soomlasi

Ville Arike

FOTO: Tairo Lutter

Kui Nõukogude impeeriumi raudne eesriie langes, siirdus väga palju eestlasi Soome tööle, sealhulgas arvestatav hulk treenereid. Korvpall oli üks ala, kus meie põhjanaabrid said 1990-ndatel aastatel Soome lahe lõunakaldalt tublisti oskusteavet.

Anno 2019 oleme välja jõudnud selleni, et hakkame ise soomlastelt õppima. Teisiti ei saa nimetada Jukka Toijala värbamist korvpallikoondise peatreeneriks. Palun mind mitte valesti mõista – ma ei halvusta soomlasi, Toijalat, valijaid ega valikut. Niisugune ongi tänane reaalsus. Piisab pilgust viimase paarikümne aasta tulemustele – Soome on selle ajaga meist selgelt mööda läinud ja võtnud sisse koha Vana Maailma tugevate keskmike seas.

Aga siiski – asjaolu, et vähegi kauem korvpalli jälginud või selle sees olnud inimesed mäletavad veel aegu, kui me Soomet igast asendist võitsime, vajutas ka pitseri sellele, kuidas valdav osa sotsiaalmeedias sõna võtnud fännidest kolmapäeval Toijala-uudise vastu võttis. Soome ju pole korvpalliriik a la Leedu või keegi endisest Jugoslaaviast. Lisaks peatreeneri valimise protsess ise, mis esiteks algselt kavandatuga võrredes venis ja teiseks oli kinnine mis kinnine. Ütleme nii, et rahvas ei olnud uudisest sillas.

Teisalt ei ole mõtet juba ette halba mõelda ja tekitada eelarvamusi. Las Toijala tuleb, töötab ja tegutseb ning teatud aja möödudes saab hakata hinnanguid andma.

Läheme korra skeptilisema poole juurde tagasi. Peatreeneri valimise protsessist ei jäänud suhu head maiku. Esiteks asjaolu, et Eestist esitas avalduse ainult kolm inimest ning rida võimalikke tugevaid persoone passis. Kui kümme aastat koondist vedanud Tiit Sokk tahtiski aja maha võtta, siis kandidaatide seas soovituks näha näiteks mõne aasta eest Leedus tippklubi Kaunase Žalgirise juures piisavalt kogemusi hankinud Priit Venet või TTÜd juhendavat Gert Kullamäed.

Kui alaliidu juhtkonnal oli väga selge plaan tuua välistreeneri näol värsket verd, võinuks seda kohe algusest peale julgelt rõhutada. Toijala kui peatreeneri CV pole liiga äge, Soome ja Rumeenia liigade tase pole võrreldav Itaalia või Venemaa koondisega, kellega Eestil tuleb algavas EM-valiksarjas rinda pista.

Alaliidu pressiteates olid üles loetletud Toijala tegemised mängumehe karjääri algusest saati, kuid paraku puudus viimane klubikogemus – 2018/19 kolm kuud Poolas Sopotis, mis lõppes meeskonna kehvade tulemuste tõttu keset hooaega.

Gheorghe Cretu ei tulnud samuti nimekast võrkpalliriigist, ometi suutis ta Eesti koondisele palju anda.

Plusspoolele vaadates teab ilmselt iga Eesti kossusõber nime Henrik Dettmann. 2002. aastal Saksamaa koondise MM-pronksini tüürinud ja seejärel kodumaale naasnud mees, kes on viimase 15 aasta jooksul sealse poiste- ja meestekorvpalli arengu arhitekt. Ning Toijala on pikka aega olnud üks samasse paati kuulunud ja Dettmanniga koos töötanud treeneritest.

Üks Dettmanni hästi tundev korvpallitegelane ütles Postimehele, et too hoiab enda kõrval ainult töökaid ja tarku inimesi. Teine, kes mäletab Toijalat juba paari aastakümne tagant, meenutas, et too oli tark mängija. Ning võrdles praeguseks 47-aastast soomlast BC Kalev/Cramo lootsiks toodud lätlase Roberts Štelmahersiga, kel mängumehena samuti tarkust jagus ja kes suudab omandatut nüüd rakendada treeneripingil.

Gheorghe Cretu ei tulnud samuti nimekast võrkpalliriigist, ometi suutis ta Eesti koondisele palju anda. Dimitrios Itoudis oli kolmteist aastat olnud Ateena Panathinaikose abitreener, siis juhendas aasta üht keskpärast Türgi klubi, ja äkitselt kutsuti Moskva CSKAsse. Armeeklubi bosse võlusid just Itoudise pikad serblasest korvpalliikooni Željko Obradovici kõrval töötatud aastad. Nad riskisid, kuid panid täppi. Pole välistatud, et samamoodi võib Toijala Eestis avaneda.

Alaliidu juhtkonnast on mitmel korral rõhutatud, et sooviti leida peatreener, kes tegeleb palju enama kui ainult meeste koondisega. Kui Toijala suudab Soome korvpalli käesoleva sajandi tõusule kaasa aidanud tükke sobitada Maarjamaa kossupuslesse, on kõik hästi. On täiesti usutav, et ta on võimeline tooma meile mõndagi positiivset ja kasulikku.

Ent ei saa unustada, et ta peab viima koondise lahingusse EM-valikturniiril ning hea tulemuse saavutamiseks leidma mängijatega ühise keele ja teenima nende respekti. Töö meestekoondisega saab hinde 2021. aasta veebruaris, eesmärk on selge – mitte langeda taas mudaliigasse.

Tagasi üles