Tõrvatilk meepotis ei värvi Magnus Kirdi aastat mustaks

Carl-Robert Puhm
Copy
Magnus Kirt – käsi lahases, aga Doha MMi hõbemedal ikkagi kaelas.
Magnus Kirt – käsi lahases, aga Doha MMi hõbemedal ikkagi kaelas. Foto: Tairo Lutter

Kui möödunud talvel tehti spordihooaja kokkuvõtteid, ei olnud aasta esilekerkijas mingit kahtlust. Odaviskaja Magnus Kirt oli tõusnud Eesti sporditaevasse täieliku komeedina. Tõrvast pärit mees parandas 2018. aastal oma isiklikku tippmarki rohkem kui kolme meetriga, lõi pea kahe meetriga üle Andrus Värniku Eesti rekordi, tõi Eestile kergejõustiku EMilt ainsa, pronksise medali ja krooniti tagatipuks ka aasta meessportlaseks.

Pärast nii edukat hooaega võinuks ka toonase taseme kinnistamise lugeda kordaminekuks, kuid Kirt pani tänavu veel juurde, kuni juhtus see, mida teavad kõik niigi hästi.

Selles, et eestlane polnud tasemelt grammigi tagasi andnud, said spordisõbrad veenduda juba hooaja avavõistlusel. Hilisest MMi toimumisajast tingituna võistlemist alles mai lõpus alustanud tõrvalane lennutas esimesel mõõduvõtul kohe 89.33 m ja asus maailma edetabelit juhtima.

Õiged visked õigel ajal ja kohas

Pärast kahte järgnevat triumfi ja teist kohta Teemantliiga etapil Oslos suundus Kirt Tšehhimaale Ostravasse. Kohta, kus sai esimest korda ületatud palju kõneainet pakkunud ja kaua oodatud tähis: 90 meetri joon. Piir, mis sihiks paljudele, kuid kuhu on jõudnud vaid 20 meest odaviske ajaloos. 29-aastasest tõrvalasest sai üks nendest vähestest, kui piik lendas viiendal katsel 90.34 meetri kaugusele.

Ostrava võistlusel ületas 29-aastane odaviskaja esimest korda maagilise 90 meetri joone.
Ostrava võistlusel ületas 29-aastane odaviskaja esimest korda maagilise 90 meetri joone. Foto: Martin Divisek/Epa

«Läksin juba hoovõturaja algusesse. Algul hoiti mind seal pikalt kinni. Siis jõudsin veel paar korda oma tossude ja muude asjade juures käia. Lõpuks siis sain viskeloa. Kõik see kokku kestis millalgi 5–10 minuti vahel,» kirjeldas Kirt rekordviske sünnilugu. «Kogu see jamps ajas mind tõesti vihale! Ja tänu tekkinud sportlikule vihale tuli emotsiooni mõttes üks mu paremaid viskeid üldse. Nii et pean kohtunikule omamoodi aitäh ütlema!» kirjeldas ta maagilise piiri alistamist värvikalt.

Eesti odaviskaja ise numbrimaagiast pilvedesse ei tõusnud. «90 meetrit ei ole minu jaoks eraldi eesmärk kunagi olnudki. Täna tunnen rõõmu, aga jään kahe jalaga maa peale. Maailmas on palju mehi, kellele sarnane tulemus jõukohane. Oluline on kaugele visata ka õigetel aegadel ja õigetes kohtades,» rääkis odakuulsus toona.

Üks õige koht tuligi, aga sellest hiljem.

Kahe päeva pärast võistles Kirt juba Soomes Kuortanes, kust leidis veel 27 lisasentimeetrit. Seekord pigem tänu väga heale tehnilisele sooritusele ja vähem emotsiooni pealt visates. Sellel võistlusel visatud Eesti rekord 90.61 jäigi 2019. aasta pikimaks odakaareks maailmas.

Tõeline triller rullus lahti aga täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem Teemantliiga finaaletapil Zürichis. Hooaja edetabeli liidrina võistlustele vastu läinud Kirt oli enne viimast viskevooru 85.68-ga alles viiendal kohal. Eestlane suutis aga tõestada, et suudab säilitada külma pead ka kõige kriitilisemates olukordades. 29-aastasel odaviskajal oli viimases voorus varrukast võtta tulemus 89.13, mis hoobilt kergitas meie sporditähe võistluste liidriks. Rohkemaks konkurendid suutelised enam polnudki ning Kirt võttis teise eestlasena Gerd Kanteri järel Teemantliiga üldvõidu.

Pärast võistlust aset leidnud vaatepilt oli meeliülendav: Kirt kutsuti koos teiste maailma tippatleetidega ühisele poodiumile ja eestlane sai rahvusvahelise alaliidu presidendilt Sebastian Coelt uhkel tseremoonial kätte väärt autasu. Karjääri esimene suurvõit oli tõsiasi.

Seitsekümmend sentimeetrit jäi puudu

Aga seda, kas võinuks tulla ka teine, me päris täpselt teada ei saagi. Selge oli, et Kirt oli suutnud rohkem kui kuu aega hiljem toimunud Doha MM-iks hea vormi säilitada. Kvalifikatsioonis visatud 88.36 oli selle ilmseks tõestuseks. Finaalis sai eestlane küll teisel katsel kirja korraliku tulemuse 86.21, kuid nagu ta ise on hiljem rääkinud, olid katsed tehniliselt krobelised. Kas viimasel sooritusel õnnestunuks tehnika klappima saada, jääb vaid toredaks mõtteharjutuseks, sest viiendal katsel saadud võigas õlavigastus rikkus kõik edasise.

Kas viimasel sooritusel õnnestunuks tehnika klappima saada, jääb vaid toredaks mõtteharjutuseks, sest viiendal katsel saadud võigas õlavigastus rikkus kõik edasise.

Kirt on öelnud, et teda ennastki närib natuke teadmine, et ta ei saanud kahte viimast katset korralikult proovida. Arvestades, et Grenada üllatusmehe Anderson Petersi võidutulemusest 86.89 viskas Kirt tänavu parema tulemuse koguni 11 võistlusel, on see ka igati loogiline.

Aga sel päeval oli parim siiski Peters ning eestlasele jäi igati auväärne teine koht. Kuid siiski on see medal, mis jääb Eesti spordiajalukku ühe kõige vastakamaid emotsioone pakkunud autasuna. Ka Kirt ise ei teinud võistluste järel saladust kahetistest tunnetest. «Kui räägime medalist ja teekonnast selleni, siis olen kindlasti ääretult õnnelik. Kui vaadata tagasi, mis tee selle nimel käinud oleme, siis on see olnud päris pikk ja vaevarikas. Aga teise poole pealt: selline vigastus hooaja lõpus ei ole kindlasti kõige meeldivam,» selgitas Kirt.

Ometi jääb odaviskajale sellest aastast näppude vahele nii mõndagi: uus Eesti rekord, 90 meetri joone alistamine, MM-hõbe, Teemantliiga võit, maailma hooaja edetabeli parim tulemus, 10 võitu 15-st võistlusest ning suurepärast stabiilsust näitav statistiline fakt, et 85 meetri joon jäi eestlasele alistamatuks vaid kahel võistlusel.

Kirt tegi vägeva hooaja, mida ei suuda muuta ka nukker lõppakord.

Teemantliiga üldvõiduga paistab Kirt enam kui rahul olevat.
Teemantliiga üldvõiduga paistab Kirt enam kui rahul olevat. Foto: FABRICE COFFRINI/AFP
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles