Rallileksikon – mis on ühist autorallil ja geomeetrial?

Janno Ligur lõpetas mulluse rallikrossi EM-sarja S1600-klassi hooaja üldarvestuses üheksanda kohaga.

FOTO: Foto: erakogu/Facebook

Autoralli MM-sari toob meieni enamvähem kõik sõitjate mõtted. Sageli kasutavad piloodid enda väljendamiseks väga spetsiifilisi sõnu, mille mõistmiseks peab rallimaailma tundma vähemalt hästi. Postimees tõttab koos inseneriharidusega Eesti parima rallikrossisõitja Janno Liguriga spordisõpradele appi ning seletab lahti nii lihtsamad kui ka raskemad mõisted. Kõik ikka selleks, et võistluste jälgimine oleks hõlpsam!

Punktikatse. Kiiruskatse, mille esiviisik teenib vastavalt viis, neli, kolm, kaks ja ühe punkti. Lisasilmad loevad vaid individuaalses arvestuses ning üldjuhul sõidetakse punktikatse ralli viimase mõõduvõtuna. Vaid väga harva kihutatakse see muul ajal kui võistluse viimase katsena.

Nullauto. Masin, mille number on – üllatus-üllatus! – null. See auto ei sõida aja peale, vaid kontrollib enne võistlejate starti, et olud on katsele rohelise tule andmiseks  piisavad.

Ajakontroll. Kaardilugejal on ralli vältel ajakaart, kuhu märgitakse näiteks katsete läbimised ning millal on vaja teenindusalasse jõuda. Kaart peab olema täidetud ega tohi kaduda. Ajakontrollis peadki oma kaardi esitama.

Kui hilined kuhugi, lisatakse su üldarvestuse ajale iga minuti kohta kümme sekundit. Jõuad näiteks minuti varem, trahvitakse sind tervelt minutiga.

Scrutineering. Tehniline kontroll. Enne võistlust vaadatakse, kas autod vastavad dokumentidele ning kontrollitakse näiteks istmeid, kiivreid ja turvapuuri. Mingid masinad vaadatakse üle ka pärast võistlust ning kontroll võib olla äärmiselt põhjalik – kui tahetakse, visatakse pilk peale ka kõige pisematele detailidele.

Kui millegi vastu eksitakse, on ootamas krõbe trahv Rahvusvaheliselt Autoliidult. «FIA juba tagasi ei hoia – kui karistatakse, siis ikka nii, et rohkem ei taha eksida,» ütleb Ligur.

Geomeetria. Auto vedrustus ja kuidas see paikneb.

Veovõll. Kutsutakse ka poolteljeks. Selle abil jõuab mootori jõud rattani. Suurtes võidusarjades kohtab selle purunemist harva. Veovõlli võivad lõhkuda näiteks kiirendusel olevad teravad augud, kui tee on künklik, või vastu teravat serva pidurdamine.

Gravel crew. Eesti keelde võiks selle tõlkida esiautona. Kunagi oli gravel crew võistlejate käsutuses ka kruusarallidel, kuid praegu kasutatakse abimehi MM-sarjas ainult asfaldil. Koosneb sõitjast ja kaardilugejast, kes läbivad enne võistlusautot kiiruskatse ning annavad ekipaažile teada, millised olud teel valitsevad.

Legend. Märkmed, mille põhjal roolikeeraja teab, millisel kiirusel liikuda ja mis ohud võivad trassil olla. Samuti on legendis kirjas, kas kurvi võib lõigata, kuidas peaks auto teel asetsema ja muud olulised nüansid, et finišijoon tuleks võimalikult kiiresti kätte.

Põhjakaitse. Katab tervet auto põhja. Mootori all on selle esimene osa, mis tehakse kruusarallideks tugevam ja asfaldiks õhem, kuna teel pole nii palju autole ohtlikke asju. Mootorialune põhjakaitse tehakse tavaliselt alumiiniumist ja ülejäänu näiteks kevlarist, tehislikust kiudmaterjalist.

Põhimõte on selles, et kivi, muda ja muu ohtlik ei satuks sinna, kus auto seda ei talu. Või kui lendab esiratta alt mõni suurem kivi, mis võiks suure hooga autole pihta lennates palju haiget teha. Põhjakaitse aitab ka siis, kui on suured roopad või keegi sõidab teelt välja – nii on suurem tõenäosus, et masina «elutähtsad organid» jäävad terveks.

ECU electronic control unit – otsekui auto aju. Neid ei pea olema vaid üks – masinas võib olla näiteks mootoriaju ja elektroonikasüsteemide aju. «[Rallisõitja] Karl Kruuda ütles, et tavaliselt on mootoriaju topelt, sest kui üks lakkab töötamast, tõstad pistiku ringi ja sõidad edasi,» räägib Ligur.

Muide, nüüdsetes võidusõiduautodes leidub väga palju elektroonikat. Näiteks vormel 1 puhul moodustab enamiku auto kaalust juhtmestik. Tippsarjades kasutatakse võimalikult häid materjale, et juhtmestik funktsioneeriks täpselt nii, nagu vaja.

Ülejuhitavus. Kui keerad rooli, aga auto täidab käsku liiga agaralt ja masina tagaosa tahab liiga palju ettepoole minna.

Alajuhitavus. Kui keerad rooli, aga auto ei täida käsku.

Rehvisegu. Valitakse vastavalt ilmastiku- ja teeoludele. WRC-sarjas on kogused piiratud, kui palju saab mingit segu kasutada. Pehme kulub hõlpsamalt, aga pakub paremat pidamist ning on tänu sellele kiirem. Kõvema seguga on lood teised – see on vastupidavam, ent pidamine on kehvem.

Leidub ka ralli, kus on lubatud ainult üks segu. Muidugi on selleks Rootsi, kus kihutatakse naastrehvidega.

Aerodünaamika. «Üritatakse kasutada tuule jõudu, et suruda auto võimalikult palju vastu maad, samas ei tohi kaotada sirgekiirust,» alustab Ligur. «Tavaliselt aetakse taga minimaalset tuule takistusjõudu ja maksimaalset surujõudu. Nii saavutatakse parem pidamine.»

Aerodünaamikat saab testida näiteks tunnelites ja arvutisimulatsiooniga.

Libe kruus. Kui kruusal leidub palju kiviklibu, on hiljem startimine kasulikum, kuna teepinnas on puhtam kui lähet eespool saades. Kui erinev on see tavalisest kruusast? Ligur toob elulise näite: «See on sama hea, kui panna põrandale väikesed klaaskuulid. Efekt on sisuliselt sama.»

Tagasi üles