Aivar Pohlak: jalgpall kui kutseõpe

UEFA superkarika finaal Lilleküla staadionil.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui mõelda jalgpallist traditsiooniliselt ja ilma suuremate vapustusteta kujunenud kultuuriruumis, siis täidab see mäng loomupäraselt mitut laiemat tähendust, olles iseeneslikult läbi põimunud paljude teiste ühiskonna valdkondade ja asjaoludega.

Kui vestlesin hiljuti ühe jalgpalli kui teletoote spetsialistiga teemal «Televisiooni tulevik ja jalgpall», selgus, et traditsioonilise televisiooni püsimise põhiliseks argumendiks on tänapäeval jäänud jalgpalli otseülekanded, kusjuures seos on ka vastupidine, sest ka jalgpalli jaoks on kasulik üleval hoida traditsioonilist telemeediat, mitte liikuda uisapäisa uutesse meediavormidesse. Nii hoitakse positsiooni, suisa tugevdatakse seda, välditakse konkureerimist muu meelelahutusega või isegi pelgaks meelelahutuseks muutumist.

Kirjeldaksin jalgpalli ka kui universaalset religiooni, mis hõlmab kõiki rahvuseid, usugruppe ja maailmajagusid, kusjuures selles religioonis puudub konkurentide suhtes agressiivne element ja jumalakuju  – mäng ise ongi jumal.

Jalgpalli kui universaalse religiooni olulisim tähendus seisneb võimaluses olla protsesside suunaja ja uisapäisa maailma pöörlemise kiirusega kaasajooksmise vajaduse puudumine. Mõistagi tuleb jalgpallilgi mõelda kommertstähendustele, aga seda on võimalik teha väärtuspõhiselt, jälgides samal ajal ka seda, kuidas on inimesele päriselt kasulikum ja parem.

Loo alguses kirjeldatud teemat saab samuti vaadelda selle nurga alt – traditsioonilise televisiooni ülevalhoidmine hoiab inimese keskendumist ühele asjale, sest nutiseadmest või arvutist mängu vaatamine tekitab varem või hiljem ahvatluse tegeleda samal ajal millegi muuga ehk see on tegelikult esimeseks sammuks tähelepanu hajumise, keskendumisvõime halvenemise ja pealiskaudsuse süvenemiseni.

Veidi jõulisemalt üldistades võime öelda, et jalgpallil kui universaalsel religioonil on võimalus pidurdada maailma pöörlemise tempot, et maailm püsiks kauem elamisväärsena.

Kui tulla Eesti ühiskonna juurde ja otsida kohti, kus jalgpalli kultuurikihi paksus võimaldaks meil leida sarnaseid seoseid, oleme hakanud sagedamini kõnelema jalgpallist kui kutseõppest ja jalgpallist kui haridussüsteemist. Kusjuures, kui siit korraks tagasi maailma suunas vaadata, julgeksin väita, et jalgpall on maailma kõige suurem positiivne haridussüsteem. Jalgpalliõpetuse käigus puudutatakse mitut sotsiaalset ja üldinimlikku teemat – grupikäitumine, lojaalsus, vanemate austamine, vastutus –, ilma milleta ei ole selles mängus võimalik osaleda, ja kuna mäng on alati parim õpikeskkond, siis omandatakse need asjaolud lihtsalt ja loomulikult. Sisuliselt tähendab see, et jalgpalliharidust antakse reaalses harmoonias inimese tegeliku olemusega, sest mängu olemus näitab ette, kuidas on õige toimida.

Jalgpalluriamet on Euroopas üks ahvatlevamaid, mis tähendab sisuliselt loogikat, mille järgi oleks riigil mõistlik vaadelda jalgpalli kui ühte kutseõppevaldkonda ning jalgpalliliitu ja klubisid kui kutseõppeasutusi. Investeeringuid jalgpalli oleks aga võimalik vaadelda kui eelduste parandamist Eesti noorte jaoks konkureerimaks nendele ahvatlevatele töökohtadele. Sisuliselt tähendab sedasama ka maakonnakeskustesse jalgpallihallide ehitamise riiklik plaan.

Õigupoolest oleks Eesti kultuuriruumis mõistlik käsitleda selliselt kõiki pallimänge.

Kusjuures, kui jalgpalli juurde tagasi tulla, väike ei ole ka Eesti-sisene tööjõuturg – elukutselisi jalgpallureid on 200–250, kohtunikke umbes 300, treenereid umbes 600 ja igasuguseid ametnikke umbes 150. Päris arvestatav valdkond. 

Tänapäeval näeme, et just selle nurga alt on võimalik ehitada üles püsivad suhted riigi ja omavalitsuste ning jalgpalli vahel. Vastutuspõhiselt ja –võimekusega üles ehitatud valdkond, mis annab võimaluse osaleda tööjõuturul, millega samaväärset on raske leida, on selle nurga alt lähenemist väärt.

Mõistame, et see mõte võib tunduda alguses võõravõitu, aga kujundlikult oleme praeguseks jõudnud justkui ühe seina äärde ja teame, et kuskil selles seinas on uks, millest soovime siseneda.

Meie ülesanne on see uks üles leida ja oodata ukse avamiseks õiget hetke.

Tagasi üles