Arvamus ⟩ Eesti sport on haledas seisus. Kas lakkame olemast spordirahvas?

Eesti viimane olümpiakuld on Gerd Kanter.

FOTO: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendi valimiste eel tekib küsimus – millises seisus on Eesti tippsport täna? Vastus: kõigi aegade ühes haledamas seisus. Kinnitan, et viimasel aastakümnel on meie sportlikud saavutused nõrgemad kui olid seda tsaariajal, sõjajärgses vabariigis või vene ajal.

Me oleme alati olnud sportlik rahvas, sport on olnud üks osa meie rahvuskultuurist. 20. sajandil oli Eesti spordimudel klassikaliselt paljutahuline: tiitlivõistlustel on eestlased end jäädvustanud kolmekümnel olümpiaalal ja lisaks paarikümnel mitteolümpiaalal.

Meie inimkvaliteet on olnud selline, et oleme olnud suutelised pürgima maailma eliiti kümnetel erinevatel aladel. Meie olümpiamedalite koguarv on siiamaani selline, et Aasia riikidest on meist rohkem olümpiamedaleid vaid Hiinal ja Jaapanil, Lõuna-Ameerika riikidest vaid Brasiilial.

Tänane seis on selline, et viimase olümpiakulla tõi meile 2008. aastal Pekingist Gerd Kanter. Üle nädala oleme televisiooni vahendusel jälginud laskesuusatamise MMi Itaalias. Kuigi elasime loomulikult kaasa omadele, tuli tegelikult imetleda teiste riikide sportlasi, eestlased olid statisti rollis. Meil on kadunud suusakultuur, meie sportlastest ei olnud keegi võimeline tasemel suusatama.

Rahvusringhäälingu (ERR) reporterid vätlesid TV ekraanil tundide viisi, tehes reklaami laskesuusatamisele, peatreener Indrek Tobreluts püüdis olukorda igati ilustada, tõe ütles välja Tuuli Tomingas – piinlik on. Nii suudab öelda vaid õige spordihingega võitleja. Ja selleks, et meil kõigil ja Eesti sportlastel poleks edaspidi piinlik, peavadki selleks seatud spordijuhid leidma sellise tippspordi arengumudeli, mis meie võistlejaid statistideks ei muudaks. Vastasel juhul kulutab ERR lihtsalt rahva raha välismaa sportlaste tutvustamiseks.

Eesti on teistest maha jäänud

Tuleb vist tunnistada, et Eestil on üha raskem rahvusvahelises konkurentsis püsida. Mahajäämus on ilmne. Kurb on tõdeda, et kunagine spordirahvas oli Rio olümpial üldjärjestuses tagapool Kosovot. Aga ka Euroopa mängudel Minskis läinud aastal olime oma viie medaliga jälle Kosovost tagapool.

Muidugi võime ju hõisata, et meil on see-eest tehnikasportlane Ott Tänak, meil on ka Kelly Sildaru, Magnus Kirt, kümnevõistlejate plejaad eesotsas Maicel Uiboga. Tublid on olnud meie epeenaised – 2017. aasta naiskondlikud maailmameistrid ja meeli ülendab ka naisvehklejate kolmikvõit EMil.

Ja ikkagi tuleb konstateerida, et viimasel ajal elab Eesti tippsport üle raskeid aegu. Pole efektiivselt toimivat süsteemi. Probleem on aga selles, et tippspordi eest seisjate ette on tekkinud vastasrinne. Ja mis kõige uskumatum, selle vastasrinde eesotsas on rida noori spordiajakirjanikke, kelle kätte on koondunud arvestatav meediavõim.

Tippsport on mõeldamatu ilma medaliteta. Medal näitabki, mis tasemel ollakse. Medal on tippspordi kvintessents. Ja nüüd küsib spordiajakirjanik Carl-Robert Puhm, et kas medal on üldse väärtus? (8.02.2020 Postimees).

Ta jõuab lõpuks oma artiklis seisukohani, et riiklikult toetatud tippsport on nagu võidurelvastumine, millega ei tohi kaasa minna. Tippsport arenegu orgaaniliselt liikumisharrastuste kaudu – konstateerib Puhm.

Praegu on moodne rääkida liikumisharrastustest, aga vastav jutt on tervise-, mitte tippspordi jutt. Jah, kõik inimesed peavad rohkem liikuma, eriti ollakse mures suure osa nn arvutipõlvkonna passiivse ebasportliku eluviisi pärast.

Tippspordi olemus on hoopis teine. Siin on kõige aluseks meeletu töö ja võitlusvaim. Tippsportlased on nagu erivägede võitlejad, kes võistlevad inimvõimete piiril. Tõelise sportlase ülim eesmärk on olla võitja, parim oma spordialal. Spordireporter Puhm küsib oma artiklis, milleks meile riiklikult toetatud tippsporti üldse tarvis on ja kas sportlased inspireerivad inimesi liikuma?

Eesti suurimad sportlased on rahvuskangelased

Mulle tundub, et osa noortest spordiajakirjanikest ei mõista tippspordi olemust meie rahva jaoks. Ühelt poolt on väljapaistvad tippsportlased eeskujuks, eeskätt kõigi teiste spordiolümposele pürgivate sportlaste jaoks. Vaevalt, et nad saavad sportlikus mõttes olla eriliseks eeskujuks kepikõndijatele ja üldse tervisesportlaste jaoks.

Teiselt poolt on Eesti suurimad sportlased alati olnud meie rahvuskangelased. Tippsporti on siiamaani alati ülal hoidnud rahvusaade. Aadet hoiab üleval autunne, aga mitte ainult isikuline autunne, vaid eelkõige kollektiivne rahvuslik autunne.

Me peame uskuma omadesse ja tegema kõik selleks, et mitte olla teistest haledamad. Me ei pea leppima sellega, et jääme spordis tahapoole sellisest hiljutisest riigimoodustisest nagu Kosovo. Me peaksime tundma häbi, kui pärast Eesti hümni kõlamist kaotame jalgpallimurul vastasele 0:8. Kui Georg Lurich sõitis välismaale võistlema, siis ta teatas, et oma rahvale ta häbi ei tee.

Eesti tippspordile mõjus kindlasti halvasti, kui omaaegne peaminister Andrus Ansip väitis, et kui riik hakkab olümpiamedalite võitmist tähtsaks pidama, siis pole see demokraatlikule riigile kohane (PM 06.08.2012). Teine «õhukese riigi» ideoloog, endine kultuuriminister Rein Lang, taotles spordi lahtiriigistamist. Tema arvates on tippsport samasugune majandusharu nagu piimatööstus (esinemine 08.02.2016 Kuku raadios).

Vastaksin Langile, et mitte ükski puidu- ega piimatööstus ei suuda ühendada rahvast nii nagu sport. Sport ongi midagi erilist, ta näitab maailmale, kes me oleme, mida suudame, ta peegeldab rahva elujõudu ja näitab kõike objektiivselt. Just tippsport võib spordis eduka väikeriigi jaoks olla ka omamoodi Nokia. Kui soovid positiivseid tulemusi, peab olema tippspordi arendamise ja rahastamise kindel süsteem, sest vastasel juhul on meie sportlased sunnitud võistlema teiste riikide sportlaste vastu halvemates tingimustes.

Aga just siin põrkuvad kokku kaks vastandlikku kontseptsiooni. Minu oponendid küsivad, milleks kulutada riigi raha tippspordi peale, las profisport toidab ennast ise. Ja hakakemgi esmajärgulisteks aladeks pidama neid spordialasid, kus liiguvad suured rahad. Ja paremaks sportlaseks muutubki varsti see sportlane, kes teenib rohkem raha, mitte aga see, kes on omal alal parim paremate hulgast. Üldiselt peaks olema nii, et sportlane pürgib võidu poole, ärimehed aga suuremate rahasummade poole.

Raha on spordiajakirjanikele A ja O

Uue põlvkonna Eesti spordiajakirjanike lummus rikkurite ja suuremate rahasummade ees on aga sedavõrd haiglane, et pea peale keeratakse kõik traditsioonilised ja mõistlikud arusaamad.

Otsustage ise. Spordiajakirjanik Ott Järvela kirjutas Õhtulehes (7.12.2015), et «tippsport ei tohi olla riigi poolt ostetav teenus». Järvela nagu Langki oli seega spordi lahtiriigistamise teooria pooldaja.

Järvela töötas sporditoimetuse juhina Postimehes, seejärel võib tema ja ta kolleegi Joosep Susi iga teisipäevast spordisaadet kuulata Kuku raadios. Mis torkab silma? Autorid ei varja, et neid huvitavad ainult rahakad alad, lõpmatult tehakse juttu jalgpallist ja rallispordist, armuaega võivad leida ka tennisistid. Paljusid spordialasid pole saatejuhtide jaoks üldse olemaski, sest on lähtunud sellest, et ka spordis on olemas parketikõlbulikud ja mitteparketikõlbulikud alad.

Kui saatejuhid pidid vastama küsimusele, millised läinud aasta spordisündmused on neile kõige rohkem hinge läinud, siis kõik, mis hinge läks, oli seotud välismaa (eriti Inglismaa) jalgpalliga.

Minu jaoks ei ole seda tüüpi spordiajakirjanud patriootlikud, sport on aga eestlaste jaoks alati olnud midagi ülimalt patriootilist ehk aatelist. Kirjandusega tegeleval Joosep Susil jätkub nahaalsust veebruarikuu «Spordireporteri» saates nimetada Gerd Kanterit «väikese ala» tegijaks, sest kettaheide ei too ju sisse seda raha, mida Margus Hunt teenib Ameerikas. Alavääristada kuninglikku ala – kergejõustikku – ja meie rahvuskangelast, on lubamatu.

Olümpiaalade liigitamine tähtsamateks ja vähemtähtsamateks külvab ainult vaenu eri spordialade vahel. Ühed alad puhutakse meedias suureks, teised jäävad hoopis varju. Seda pole Eesti spordiajakirjanduses ja meedias varem olnud ja see on ka peapõhjus, miks Eesti Spordiajaloo Seltsi liikmed soovivad ellu äratada uue Spordilehe.

Huvitav, kas Carl-Robert Puhm suudab jalgpallifanaatikuna mõista, kuidas ta oma artiklis alandas möödaminnes maailmameistreid Heiki Nabi ja Nikolai Novosjolovit? Igatahes, Eesti jalgpall sipleb nagu kolmkümmend aastat tagasigi teises sajas (FIFA edetabelis oleme Palestiina järel 104. kohal).

Jah, tänu ülevõimule meedias on noorte jalgpallurite arv meil kasvanud 18 tuhande kanti. See on hea, et noored tegelevad spordiga, ainult et küsimus on ikkagi selles: kui palju on Eesti jalgpallil tippspordiga pistmist? Selles, et 439 vehklemisega tegelevast noorest kasvab välja kümmekond tipptasemel vehklejat, ma ei kahtle. Vehklemises on meil olemas oma epeekoolkond ja ülitugev treeneritekaader. Jalgpalli puhul ei keela ju keegi Puhmil unistada meie Lionel Messidest ja Cristiano Ronaldodest ...

Lõpetuseks on kõige olulisem kindlasti see, et me oma tippspordi kaarikut üldse kraavi ei ajaks. Siiamaani on eestlased sporditandril alati suutnud olla ajaloolised subjektid ehk tegijad.

Osa noorema põlvkonna hulgas populaarseks muutuv hedonistlik (mõnu otsiv) ideoloogia võib meie suhteliselt vaese väikeriigi sportlikud saavutused üldse ära nullida. Loota ainult selle peale, et orgaaniliselt ilmub lagedale veel mõni uus Tõnis Sildaru, on unistuste valdkonnast.

Me ei tohi muutuda tippspordiga tegelevast rahvast ainuüksi rahvusvahelist tippsporti jälgivaks rahvaks, teravalt öeldes spordionanistideks. Vanaisade ja isade spordisaavutused räägivad sellest, et meie rahval on spordigeenid alati olemas olnud. Pole nad kuhugi kadunud ka täna. Kõik on kättevõtmise asi. Uskugem endasse. Eesti korvpallipoisid jõudsid juba näidata meis peituvat jõudu. Spordirahvas peab sünnitama uusi rahvuskangelasi. Ja küll ta sünnitab.

Tagasi üles