Laagripäevik ⟩ Portugali laagrist sai koroona paranoia tõttu ärajooksulaager (2)
Täppsportlaste jooksuklubi liige Jaan Õun kirjeldab ootamatult ärevaks muutunud kevadist jooksulaagrit Portugalis Algarves, kus pinge seoses koroonakriisi lahvatamisega muutus päev päevalt ning toredast laagrist sai ootamatult ärajooksulaager.
Kuna jooksulaagris sai seekord ootamatult teravaid elamusi, siis on paras aeg need kirja panna.
Kui siinkirjutaja jõudis 29. veebruaril koos klubikaaslase Mihhailiga liigaasta liigpäeval hotelli Alfamar - millel on muide ukse peal kiri «avatud 365 päeva aastas», aga sisse lasti meid sellegipoolest - oli kõik läinud seni suurepäraselt. SASi lennud toimusid õigeaegselt, tuttav taksojuht tuli Faro lennujaama vastu ja viis meid hotelli, kell oli vaevalt pisut üle keskpäeva.
Väikese ootamise peale eraldati meile selle hotelli kohta uhke Juunior Sviit, milles on 2 tuba kokku 3 voodiga. Uhkema ja omaette toa jätsime treenerile, tõsi küll, tema voodiks oli lahtikäiv diivan. 7. korruselt avanes uhke vaade hotelli basseinile, palmidele ja ookeanile. Klubikaaslane Lauri ja Merlyn olid juba enne kohal, nad rentisid endale korteri.
Ilmad olid esialgu pisut jahedad aga trenniks sobivad ja üksteise õhutusel tegime kõik niipalju trenni kui plaanis kirjas. Paari päeva pärast tulid treener Riho ja klubikaaslane Kaia. Õhtuti käisime üksteisel külas, ka Kaial oli eraldi korter, väike, aga kena.
Ilmad läksid soojemaks ja päikselisemaks, päevitada sai pea iga päev, samas trenni teha ei olnud palav. Kõik plaanitud trennid said tehtud, polnud ühtegi vigastust ega muud kaebust. Hommikul käisin alguses Mihhaili, pärast klubikaaslase Marekiga rannas paljajalu jalutamas. Väga hea jalatallamassaaž.
/nginx/o/2020/03/21/13019709t1h1c99.jpg)
Vähemalt enda kohta võin öelda et sportlikult mul pole kunagi nii head laagrit olnudki, sellist arengut keskpärasest vormist ilmselt elu parimaks tavaliselt ei õnnestu. Üle 300 km kvaliteetitrenni. Lauri kui pisut kiirema jooksja kõrvalolek innustas samuti trennis rohkem pingutama. Kõige õnnestunum laager oli ilmselt Mihhailil, kes tuli õigel ajal, sai minema õigel ajal, tegi 11 päevaga oma kahe kuu trennimahu ära.
Nüüd siis teema juurde, milleks on paranoia. Parimate õudusfilmide tasemel.
Algas kõik naljatades. Eks ma isegi küsisin enne minemist, et kas kõik klubikaaslased ikka tulevad, kes on plaaninud - uus nakkus levib ju kulutulena. Alguses küll üksikute juhtumitena ja pisut kaugemal, aga Itaalia on ju ikkagi Portugalile suhteliselt lähedal. Mitte leviku kiirus ei pannud imestama, vaid paanika ulatus. Kui oht on tundmatu ja nähtamatu, siis tekibki hirm. Ka riikide tasemel. Ajakirjandus võimendab ja teeb sentsatsiooni ja ongi õudus materialiseerunud vormis sinu kõrval. Meie endi välja kutsutud.
/nginx/o/2020/03/21/13019698t1h5c03.jpg)
Minnes ei näinud ma ei Tallinna, Kopenhaageni ega Faro lennujaamas ühtegi maskis inimest. Saabudes ei olnud Portugalis ühtegi viirusjuhtumit, Eestis juba oli. Kusjuures mõned inimesed kes olid kurikuulsas Riia Lux Ekspressis töötasid minuga ühes majas. Nii et põhimõtteliselt oli viirus juba enne lendu mulle väga lähedale jõudnud. Maskid ja desifitseerimisvahendid olid juba defitsiit, aga minu muretsev arstist pereliige tõi neid lennueelsel õhtul ja käskis kaasa võtta.
Puhkama ja trenni tegema minnes ma proovingi just seda teha ehk mitte lasta end häirida maailma mürast. See aeg mis oled Portugalis, saad veeta rahulikult, mõtlemata argielule. Mul ei olegi ühtegi kohta kust neid uudiseid vaadata, kuna netti ma kaasas ei vea ja telefon on mul nuppudega. Täielik südamerahu. Portugali kanalid Eesti uudiseid ei näita, vaid teemaks on seal peamiselt jalgpall. Aga miks puhkusel üldse telekat vaadata, kui on rand, jooksurajad, ilusad majad, meeldiv paik olemiseks?
Küll aga loevad teised inimesed uudiseid. Toanaaber Mihhail luges aeg-ajalt mis Eestis toimub ja kui laagris sai oldud juba nädala, siis hakkasid juuksed iga uudise peale püsti tõusma. Tundsin et tal veab, et tema laager juba 11 päevaga läbi saab, aga tol hetkel ei näinud ma veel vajadust laagrist varem põgeneda. Lõunamaal oli endiselt ülirahulik ja kohalikud haigusjuhtumid piirdusid Porto ja Lissaboniga. Ma ise tegin veel 11.märtsi õhtul plaane mis võistlustel algaval aastal osaleda.
12.märts. Olukord läks hulluks. Eriolukord rippus õhus, Merlyn võttis varasema tagasisõidu pileti, kodused avaldasid tungivalt arvamust, et peaksin ära tulema ja osad klubikaaslased hakkasid kahtlema kas laagrisse tulla. Hommikusöögi ajal saabusid mingid tähtsad tegelased ülikondades, kes takseerisid hotelli igast küljest ja tegid pilte. Arvasin, et ilmselt oli tegemist omanike või arendajatega, kuigi vahepeal vilksas peast läbi, et äkki on nad terviseametist ja vaatavad, kuidas hotelli karantiini panna. Vaatasin ka korra oma tagasilennu pileteid, 15.märtsiks oleks SASiga saanud ühe ümberistumisega piletid Tallinna 250 euro eest, aga mulle ei tundunud, et peaks nii kähku ära tulema ja häid jooksuvõimalusi laskma raisku minna. Mitmed Eesti jooksjad näiteks olid just äsja saabunud, kui nemad tulid Eestist ära, s.t. vanemad lasid oma lastel tulla, siis ei ole ilmselt asi väga kriitiline. Samas tuli kurb uudis, et Eesti kevadised jooksuvõistlused jäävad ära.
13.märts. Paanikaosakond. Käin enne trenni hotelli vastuvõtus ja hiljem hotelli administraatori jutul, kelle kaudu meie toad olid broneeritud. Vastuvõtu leti peale oli tekkinud rida desinfektsioonipudeleid, aga vastuvõtu töötajad veel maske ei kandnud. Administraator hoidis lõunaeurooplasele mittetüüpiliselt suurt distantsi ja ütles esimese asjana, et ta kätt ei suru. Ega sellest kohtumisest palju tolku polnud, öeldi et vaja on kirjalikku nimekirja inimestest kes meie klubist hotelli ei tule ja raha tagasisaamine sõltub juba hotelli juhatusest.
Aga trenn oli hea, tegin krossirajal 10 korda 500 meetriseid lõike heade aegadega.
Kuna elasin seitsmendal korrusel, aga lifte oli ainult kolm, millest sageli töötas ainult üks, oli liftis igasugu tüüpe paksult kokku pressitult. Mõni köhis... Otsustasin edaspidi kasutada ainult treppi.
Klubikaaslane Kaia otsustas oma laagrit paari nädala võrra lühendada ja ostis endale ja treener Rihole 16.märtsiks uued lennupiletid.
Õhtul ma sauna enam ei läinud, sest seal on inimesed tihedalt koos, selle asemel võtsin toas vanni.
Restorani teenindajad kandsid kummikindaid.
Õhtusöögilauas vaatasin ringi, kas jooksuklubi Sparta jooksjad on saabunud. Kui on juurde tulijaid, siis ei ole me üksi, juhul kui on jama. Õhtuks oli selge, et kõik klubikaaslased loobusid tulemast ehk loobusid pikalt planeeritud jooksulaagrist, SAS'i 15.märtsi lennupiletid aga maksid juba 500 eurot, kuna ainult äriklassi kohad olid alles. Koristajad pühkisid hoolega trepikäsipuid, aga see on ilmselt kasutu, kui seda teha paar korda päevas. Üks inimene läheb ja puutub... ongi korras. Otsustasin trepist minnes enam mitte käsipuid puutuda.
14.märts. Hommikusöögil nägime juba mõnda spartalast, ka Eesti jooksualade peatreener liikus nende seas ringi. See sisendas natuke julgust. Merlyn ja Lauri sõitsid koju tagasi.
Tegin oma elu parimaid pikki jookse, 22 km 4:27 min/km mõõduka pulsiga, kusjuures 10 esimest kilomeetrit hoidsin kõvasti tagasi. Pärast ütles jooksukell, et peaksin 5 km jaksama 16:30 joosta. Kas see just päris tõele vastab, aga vorm tundus küll väga hea.
Vahepeal ostis Kaia uued piletid 16.märtsiks, sest LOT tühistas eelmise lennu. Õhtul vaatasin ise ka mida pakutakse – mitte midagi. Mõni 600-700 eurone variant 16.märtsi lendudele ning minu enda lennuni oli ka veel ainult 4 päeva jäänud. Mis see kaks päeva enam muudab. Ka klubikaaslane Marek arvas, et läheme siis kui on meie lend ja tegutseme vastavalt olukorrale. Enne magamaminemist proovisin rahuneda.
15.märts. Magasin kehvasti. Aga päev ise oli rahulik, tegime kerge üldkehalise treeningu koos Rapla jooksuklubi jooksjatega, üldse viimase trenni laagris treener Riho juhendamisel. Negatiivseid uudiseid tuli, aga enam ei viitsinud neid tähele panna.
Koristajad kandsid tänasest ka maske.
Enne õhtusööki vaatasin aknast välja, Sparta jooksuklubi tegi hotelli basseini ääres ÜKE trenni. Räägiti, et Eesti riik saadab võib-olla Nordica erilennuki Farosse sinna jäänud 60-100 inimesele järele.
Vaatasime SAS lehelt oma pileteid ja arutasime mis siis saab, kui tagasilend hilineb – Marekul oli 50 minutilise ooteajaga lend Stockholm-Tallinn, mul aga 4 ja poole tunnise ooteajaga. Kõik tundus veel korras. Eesti riik saatis lõpuks mulle SMSi ja soovitas esimesel võimalusel koju tulla. Minu jaoks esimene normaalne võimalus oligi selleks hetkeks minu enda 18.märtsi lennupilet.
16.märts. Uni oli rahutu. Hommikul tuli SAS sõnum, et reisi on muudetud. Minu Stockholm-Tallinna lend oli lükatud päev edasi, Mareku oma mitte. Siiski tundus see pigem hea uudisena, sest palju teisi lende jäi üldse ära ja kojusaamine tundus veel päris kindel. Stockholm on ju päris lähedal, sealt saab kasvõi kahe laevasõiduga läbi Helsingi koju. Saatsime Riho ja Kaia takso peale. Nüüd jäidki veel ainult kaks viimast täppsportlast laagrisse - mina ja Marek. Riho kohvri tassisin ÜKE trenni eest trepist alla, et mitte lifti kasutada. Hommikusel ranna-jalutuskäigul nägime pankranniku äärel kahte politseinikku. Väga ebatavaline Portugali kohta.
Ilm oli väga tuuline, mul polnud vastavat riietust. Fartleki joostes sain natuke tuult ja pärast soojendasin end vannis. Peaasi on lennujaamas mitte köhida!
Otsustasime veel kasutada võimalust saunas käia. Üks mullivann oli veest tühjaks lastud, huvitav kas see oli ka turvameede. Jooksumehed tegid aga endiselt nalja, et pole paremat kohta olla kui Portugal, nemad pikendavad oma laagrit veel nädala võrra ja peaks veel Eestist inimesi juurde kutsuma, et heas kliimas kriisiaeg üle elada.
Õhtusöögilauas olid kohad ümber paigutatud, pooled kohad olid ära võetud. Nii, et inimesed ei istuks üksteise vastas, vaid ainult diagonaalis.
Õhtul hilja tuli esimene suur ehmatus. SAS saatis sõnumi, et saad oma 17. märtsi lennule check-in teha. Eeee... khmmm... millisele reisile? Marekuga vaatasime ja selgus, et meil mõlemal on nüüd selline reis, et 18.märtsil lendame Faro-Stockholm ja 17.märtsil Stockholm-Tallinn. Abiliin oli juba suletud. Keegi köhis õhtul minu korrusel ilmselt paar tuba eemal valjusti. Saaks siit hotellist juba kiiremini minema!
17. märts. Magada ei saanud. Hommikul kell 6 helistasin SAS abiliini avanedes kohe ja nad pakkusid uut lendu: Faro-Lissabon-Frankfurt-Tallinn 18. märtsiks. Võtsin endale ja Marekule selle reisi. Pidin paari tunni pärast veel helistama, sest SAS süsteem näitas et piletid pole veel välja ostetud. Väljas oli väga vilets ilm, sadas üsna tihedalt. Tegin toas vaiba peal ÜKEt ja lootsin et lennud toimuvad. Portugal saatis viiruse hoiatuse SMSi ja käskis käsi pesta. Ja siis muudeti jälle lende: Frankfurt-Tallinn tõsteti ettepoole Lissabon-Frankfurdi lennust, kuna õhtune reis tühistati. Mis kuradi süsteemid neil on, et nii vildakaid lennugraafikuid pakuvad, pakkugu siis ajamasinat ka millega nende peale minna saab!
Helistasin uuesti ja Tallinna lend lükati järgmise päeva hommikuks. Vanemad muretsevad, töö juures samuti... oeh. Ma siis teen väga rahuliku hääle ja ütlen, et kõik on korras, kuigi endalgi on raske.
Enne õhtusööki saan sõnumi, et SAS on lennugraafikut muutnud. Pole enam aega seda vaadata, sest on ju vaja kiiresti õhtusöögil ära käia, et teised enne ei jõuaks ja juhuslikult mõne toidu peale ei köhiks või seda oma kätega näpiks. Võtan hästi tagasihoidliku portsjoni ja see käib suus ringi ja alla ei lähe. Tunne on selline, et tahaks maa alla vajuda. SAS abiliin on nagunii suletud, täna pole enam midagi teha.
Pärast õhtusööki selgub siiski, et midagi nähtavat ei muudetud. Kõik on endine.
18.märts. Mõned tunnid sain magada. Kiire hommikusöök, hotellist väljaregistreerimine. Taksojuht rääkis vene keeles, et näiteks Lidl'i poe ukse taga olla järjekorrad, sest sisse lasti ainult viis inimest korraga ja kuni 15 minutiks. Ja rannas gruppidena viibimine on ära keelatud - seda need politseinikud seal paar päeva tagasi passisidki.
Faro lennujaamas juba oli maskis inimesi. Oli tunda närvilisust, prooviti hoida distantsi, aga pagasijärjekorras see kuigi hästi ei õnnestu. Turvakontroll läks üsna kiirelt. Mõned kergitasid üsna vastumeelselt maski kui neid taheti passipildiga võrrelda. Lennukis desinfitseerisin käetugesid, igaks juhuks.
Lissabonis oli juba rohkem rahvast, samuti maske. Frankfurti jõudsime kella 18 paiku Saksa aja järgi. Üüratu lennujaam oli peaaegu inimtühi. Võtsime Bookingu kaudu koha Park Inni hotelli ja hakkasime sinnapoole jalutama. Õhtu oli mõnus, umbes 15 kraadi, paras jooksuilm. Miks mitte siin jooksulaagrit jätkata? Hotellis oli tore, aga kui teleka sisse lülitasin, siis seal olid vähemalt kolmandikul kanalitest ainult koroona-uudised.
19.märts. Varajane äratus et kell 5, et hotelli bussi peale jõuda. Buss sõitis umbes 10 minutit ja olimegi lennujaamas, mis oli veel tühjem kui õhtul.
Turvakontrollis olid ainult mõned inimesed, nii et neil oli seal ilmselt igav. Arvati heaks minu seljakotti uurima hakata. Võeti ükshaaval tossud ja mustad särgid välja... tjah.. Saksamaast oleks muidu üsna hea mulje jäänud, aga võib-olla saksa ordnung seisnebki selles, et keegi peab ikka sinu musta pesu läbi tuhnima. Toppisin asjad kotti tagasi ja desinfitseerisin käed ära- tont teab kellega need lennujaama inimesed kokku puutuvad. Antud olukorras tegi see vahejuhtum isegi nalja.
Lufthansa lend oli korralik, erinevalt TAP Portugal lennust, kus viiruse ettekäändel ei pakutud midagi peale veetopsi, anti seal ka kuumi jooke ja päris hea võileib. Taimse juustuga. Need on tavaliselt imeliku maitsega aga seekord maitses päris hästi, ei tea kas see on parem kui Eestis müüdavad või oli lihtsalt kõht tühi ja hea tunne, et lõpuks koju saan.
Tallinna piirikontrollis taheti dokumenti näha ja küsiti kodust aadressi. Kõik. Naiskodukaitse manitses koju minema ja inimestega vahet hoidma. Marek küsis metsajooksu kohta, seda lubati. Nii tühja Tallinna lennujaama pole ma veel kunagi näinud.
Kokkuvõtteks. Säilitada rahu ja hea uni. Kui suudad. Pole võimatuid olukordi, kuigi tunne on vahel väga kehv. Tänud Marekule, et tal oli kaasas tahvelarvuti, sest ilma selleta oleksin küll hädas olnud, mul poleks õrna aimugi olnud mis lennu peale mind jälle pandi kui lennugraafikuid muudeti. Kodus sain lõpuks korralikult magada, varsti näeb mind jälle jooksurajal, aga eks ma siis hoia distantsi. Või mida seal jooksurajal muidu tehaksegi? Tavaliselt näen tunnise jooksu käigus umbes kolme inimest vastu tulemas, ega ma tavapäraseltki nendega kätt suru ega kallista.
Eks õhku jäi ka küsimus, et kas jooksjad, kes loobusid kriisiajal Portugali sõitmast ja kaotasid sõiduks ja elamiseks ettemakstud raha, käitusid mõistlikumalt võrreldes nendega, kes peavad oma jooksulaagri ikkagi pooleli jätma ja kinni maksma ka lisaks tšarterlennu, mis kuuldavasti pidi maksma ligikaudu 720 eurot inimese kohta.