Postimehe podcasti «Kehakultuur» üheksanda saate külaline on endine laskesuusataja ning praegune ettevõtja Even Tudeberg, kes meenutas, kuidas ta meelitas legendaarse Anatoli Hovantsevi 2002. aastal Eesti koondist juhendama.

Tudeberg oli aastatel 2000 – 2002 Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni president. Tema üheks suuremaks töövõiduks oli koondisele Hovantsevi peatreeneriks toomine. Täna Venemaa laskesuusaparemikku treeniv Hovantsev juhendas Eesti sportlasi 2002. – 2005. aastani.

«See otsus tehti tegelikult Valgevenes KGB residentsis, kus toimus napsivõtmine. Siis me vaidlesime seal, kas ta tuleb meile või Valgevenesse. Tõestasin ära, et meil on teda rohkem vaja. Ja nad said aru, et meil on teda rohkem vaja. Teda ennast seal laua ääres ei istunud, aga ta teadis, et kauplesime tema üle,» meenutas Tudeberg.

Eelmisel nädalal tuli avalikuks, et Tudeberg kandideerib EOK asepresidendi kohale. Tema nägemusel on talisport muutunud eksootiliseks alaks ja vajaks eraldi suuremat tähelepanu ning teistsugust käsitlust. «Peaksime talialasid vaatama eraldi osana,» selgitas ta.

Midagi sarnast proovis Tudeberg korda saata ka laskesuusatamise juhina, valides toonasteks koostööpartneriteks murdmaasuusatamise presidendi Toomas Savi ja jalgrattaliitu juhtinud Siim Kallase.

«Käisin neile välja ettepaneku, et teeme sellise ühtse platvormi, kus tegutseda ja jagame neid võimalusi, et tipud saaksid sirguda. Nad olid sellega nõus. Aga siis juhtus selline asi, et murdmaas hakkasid kaks meest hästi sõitma. Selle peale muutus murdmaaliidu presidendil vaatenurk. Kui telekast tuli laskesuusatamine, siis ta ütles mulle: «Oot-oot-oot! Teie poisid on 50. kohtadel.» Kui sa oled poodiumil, on sul äge olla. Aga sa ei kujuta ette, et sealt võib väga valusalt alla kukkuda. Siim Kallas kutsuti seejärel Euroopasse ja jäime laskesuusatamisega üksinda,» meenutas Tudeberg.

Praegu on Tudebergi sõnul aga pea ideaalne aeg ideele taas elu sisse puhuda. «Kõik, kes spordi juhtimise juures on, saavad aru, et vana moodi pole võimalik ja uut moodi ei osata. Definitsiooni järgi on Eesti spordis revolutsiooniline olukord. Siin võikski rõõmsalt alustada ühest selgest päevast ja kellaajast, kus tehakse uued kokkulepped ja minnakse edasi,» rääkis ta.

Tänapäeva sportlastest üldisemalt rääkides leidis Tudeberg, et puudu jääb vaimutugevusest. «Sportlane peab olema harmooniline. Oleme unustanud vaimu harimise. Keha harimise peale on läinud nii palju aega – doping, enda kaunistamine, lippude peale joonistamine, küünte panemine. See kõik on võtnud üle hinge poole. See abitu keha, mis ära kurnatakse, lõpuks väsibki.»

Oma jutu illustreerimiseks tõi ta näite päris elust. «Olen näinud, et sportlane istub enne starti telefon käes. Olen küsinud: «Mis sa teed, sul on tunni aja pärast start?» Ta ütleb mulle, et ma kirjutan kiiresti oma fännidele ja annan teada, mida ma teen. Sa oled hull peast! Sa tegeled laskesuusatamisega, sa pead puhkama! Me ei vaadanud päikesesse, me sõime kindlad suutäied. Nägime hirmsasti vaeva iga väikse asja kallal, et olla võimalikult tähelepanelikud kõigele, mis spordirajal toimub – tuulele, vastasele lähenemisele, temast möödasõidule, lumestruktuurile. Nii lihtne on end väikeste asjadega ära väsitada.»

Oma karjääri edu valemiks peab Tudeberg suurt võidujanu. «Tuleb pühenduda ja tahta. Kõik väikesed asjad loevad,» ütles ta ning tõi värvika näite konkurentide töötlemisest enne starti. «Enne võistlust läksime sööklasse, võtsime kaasa poolekilose musta kalamarja karbi. Sellega panime esimese paugu sakslastele ja teistele rikaste riikide sportlastele. Sõime seal demonstratiivselt supilusikaga kalamarja. Niimoodi me ahistasime oma vaenlasi.»

Lisaks lõbusatele seikadele Tudebergi sportlaskarjäärist tulid endise spordiajakirjanikuga jutuks veel päevakajalised sündmused Eesti ja maailma spordimaastikult. Head kuulamist!