SUUR LUGU ⟩ Kellel on Premium liiga suurim koduväljakueelis?

Jalgpall.

FOTO: Gerthrud Grents

Väga paljude spordialade, iseäranis jalgpalli puhul räägitakse palju koduväljakueelisest. Mida see endast täpsemalt kujutab ja kas saame seda vaadelda ka meie oma Premium liiga näitel?

Kas see on psühholoogia, füüsika või nende omavaheline kombinatsioon? Miks nopivad mõned klubid kodus tunduvalt rohkem punkte kui võõrsil? Kelle koduväljakueelis on Premium liiga parim?

Statistika põhjal on raske vastu vaielda sellele, et koduväljakueelis eksisteerib: Euroopa tippliigades võidab tavaliselt 45–46 protsenti mängudest just kodumeeskond, samal ajal kui võõrsiltiim jääb peale umbes 30 protsendil kordadest. Eestis on koduväljakueelis küll olemas, kuid meeskondade pisut suurema suhtelise tasemevahe ja muude faktorite mõjul on see pisut väiksem: alates 2005. aastast, kui meistriliiga läks üle kümne meeskonna ja 36 vooruga süsteemile, on kodumeeskond peale jäänud 43,9 protsendil kordadest, võõrsiltiim aga 39,4 protsendil kordadest. Vahe on väike, kuid siiski märgatav.

Asjatundjad lausuvad aga kui ühest suust: erinevalt välismaa suurliigadest ei mõjuta Eestis võõrsilmeeskonda oluliselt võõrustava tiimi fännid. «Eestis ei ole veel paraku sellist meeskonda, kelle puhul mõtled: pagan, nüüd peame sinna karukoopasse nende fännide ette mängima minema. Kui välismaal on suured staadionid tuhandeid pealtvaatajaid täis, siis võib see mõjutada, lausa hirmutada. Eestis nii veel öelda ei saa,» sõnab üks Jalkaga vestelnud mängija, kes pallinud ka Eesti koondises.

Koduväljakueelise fenomeni on palju uuritud ka teaduslikult ning palju on toodud välja selle psühholoogilist poolt: kodus mängides on mängueelne ja -aegne rutiin tuttav, harjumuspärane ja tavaline. Samuti on ootused kodus mängivale meeskonnale suuremad, mis suurendab küll pinget, kuid pigistab meeskondadest rohkem välja kui võõrsil mängides, kus sageli ei eeldata võitu.

Huvitaval kombel toimuvad muutused ka füsioloogias: uuringud on näidanud, et kodumängude eel tõuseb mängijate testosterooni- ja kortisoolitase, mis toob kaasa suurema intensiivsuse, agressiivsuse ja kalduvuse enesekindlamalt käituda. Üks Hispaania uuring näitas 2012. aastal, et Balkani maades on koduväljakueelis suurem – põhjuseks pakuti seda, et mägede vahel paiknemine ja regiooni etnilistest ja religioossetest konfliktidest tulvil ajalugu on loonud seal suurema territoriaalsuse. Mängijad ja fännid kipuvad seal oma koduväljakut ehk oma territooriumi rohkem «kaitsma» kui mujal Euroopas.

Kuressaare, Viljandi või hoopis Tallinna Kalev?

Lõppenud 2019. aasta hooaeg oli Premium liigas pisut erandlik, sest vaid kolm klubi kümnest teenisid kodus rohkem punkte kui võõrsil: FC Kuressaare võttis kodus lausa 78 protsenti kõikidest teenitud punktidest, Maardu Linnameeskonna puhul oli see näitaja 76%. Plussi jäi veel ka Paide (51%), Tallinna Kalev noppis kodus ja võõrsil täpselt võrdselt punkte. Muide, võõrsilmeeskonnad tervikuna võtsidki eelmisel hooajal rohkem punkte kui kodumeeskonnad: kodutiimide võiduprotsent oli 40,56, võõrsiltiimidel 41,67. Sellist «anomaaliat», kus Eestis eksisteeriks justkui hoopis võõrsilväljakueelis, on kõrgliigas alates 2005. aastast juhtunud veel 2011. aastal (41,11% versus 41,67%) ja 2014. aastal (40,56% versus 41,11%). Anomaaliaks võib seda julgelt nimetada seepärast, et kui vaadelda aastatel 2005–2019 Premium liigas vähemalt viis hooaega mänginud klubisid, siis tuleb välja, et eranditult iga klubi on tegelikult teeninud koduväljakul rohkem punkte kui võõrsil (tabel 1).

FC Kuressaare fännid.

FOTO: Urmas Luik / Parnu Postimees

Tabelit 1 (vaata altpoolt) uurides saame teada, et kuigi FC Levadia võiduprotsent koduväljakul (74,1) on vaadeldava perioodi kõige suurem, ei ole neil tegelikult väga olulist vahet, kas mängida kodus või võõrsil – kodus on nad võtnud 50,6 protsenti, võõrsil 49,4 protsenti kõikidest punktidest. On loogiline, et Eesti tipptiimide puhul on need kaks näitajat suhteliselt võrdsed, sest tabeli tagumise otsa meeskondade vastu võetakse üldjuhul võit ära nii kodus kui võõrsil. Nagu näha, on koduväljakueelis aga tunduvalt olulisem tabelis tavapäraselt teises pooles paiknevatele meeskondadele: mida tahapoole liikuda, seda suuremaks kipub minema kodus võetud punktide osakaal. Kõige märgilisem vahe on kodus ja võõrsil mängimisel FC Kuressaarel, kes võidab kodus hooaja jooksul keskmiselt 59,1 protsenti punktidest – nagu enne mainitud, oli see näitaja 2019. aastal aga lausa 78%. Ehk ongi saarlased kõige parema koduväljakueelisega meeskond Eesti tippvutis? Igatahes saab öelda, et nende meeskonna tulemusi mõjutab tõik, kas mängitakse kodus või võõrsil, kõige enam.

Kuressaare kõrval võtavad kodus oluliselt rohkem punkte ka Tallinna Kalev ja Viljandi Tulevik – sellest kolmikust on viljandlastel aga selgelt kõige parem kodune võiduprotsent. Seega võiks ehk öelda, et kui neid kaht parameetrit kõrvutada, võivad hoopis Tuleviku mehed rinna kummi ajada ja parima koduväljakueelisega uhkeldada. Kusjuures 2019. aastat eraldi võttes olid Viljandi näitajad aga hoopis kehvemate killast!

  • TABEL 1. PREMIUM LIIGA KLUBID KODUVÄLJAKUL 2005–2019 (mänginud kõrgliigas vähemalt viis hooaega) 
KLUBIVÕIDUPROTSENT KODUSKODUS TEENITUD PUNKTIDE PROTSENT KOGUSUMMAST
Levadia74,150,6
Flora71,150,7
Kalju64,451,6
Infonet53,352
Sillamäe50,651,9
Trans48,551,5
Paide36,454,2
Tammeka29,654,6
Tulevik28,357,6
Kalev22,958,8
Kuressaare18,559,1
Pärnu15,151,2
  • TABEL 2. PREMIUM LIIGA MÄNGUTULEMUSED HOOAEGADE LÕIKES
AASTAKODUVÕIDU PROTSENTVÕÕRSILVÕIDU PROTSENT
200546,737,2
200646,737,8
20074544,4
20084538,9
200943,941,3
201042,841,7
201141,141,7
201239,438,3
201348,338,3
201440,641,1
20154536,7
201646,735
201743,339,4
201843,337,2
201940,641,7
  • TABEL 3. KODUVÄLJAKUEELIS 2019. AASTAL
KLUBIVÕIDUPROTSENT KODUSKODUS TEENITUD PUNKTIDE PROTSENT KOGUSUMMAST
Flora72,245,6
Levadia61,150,7
Kalju61,151,6
Paide66,751,3
Tammeka27,840,8
Trans33,345,8
Tulevik16,742,9
Kalev22,250,0
Kuressaare27,878,3
Maardu16,776,5

* * *

Meistriliiga mälestused: Lasnamäe heinamaa ja Pärnu uisuplats

Endiste ja praeguste Premium liiga palluritega vesteldes korduvad ikka ja jälle sarnased vastused: kõige ebamugavamateks võõrsilmängude paikadeks peetakse tunnetuslikult üldiselt Narvat ja Kuressaaret, eelkõige pikkade ja väsitavate bussisõitude, kuid osaliselt ka sealsete olude tõttu. Narva puhul tuuakse välja näiteks Fama kunstmurustaadioni väga väikesed riietusruumid, mis mängu eel ebamugavust tekitavad, Kuressaare kaubamärgiks on aga saanud tuul, mis sageli kodumeeskonda «eelistab». «Kui meie mängule tuleme, siis juba eeldame, et Kuressaare linnastaadionil puhub tugev tuul. Võõrsiltiimid aga tulevad kohale ja siis ahastavad, et tuul ei lase neil korralikult mängida,» sõnab üks endine FC Kuressaare pallur.

Huvitavatest seikadest koorub välja ka põnev juhus Lasnamäe Ajaxiga. «See oli veel siis, kui Ajax mängis meistriliigas: sõitsime mängule kohale ja avastasime platsiga tutvudes, et muru oli väljakul täiesti niitmata, vaat et kümne sentimeetri kõrgune! Ainult jooned olid niidetud. Aga mäng toimus!» Tänapäeval on Premium liiga juhendis kirjas, et väljaku muru peab olema niidetud ühtlaselt ja lible pikkus peab jääma vahemikku 20–40 millimeetrit.

«Kuigi nad pole vist kõrgliigas viimasel ajal mänginud, siis väga suur koduväljakueelis on näiteks Kiviõlil: sealse muruväljaku põhi on väga omapäraselt savine ja libe. Mäletan, et mängisime seal kunagi karikamängu ja meie võistkond oli suures hädas: kõik pidevalt koperdasid ja kukkusid, kodumeeskonnal ei olnud sellega aga probleeme,» meenutab teine Eesti endine tippmängija.

Mitu Jalkaga vestelnud pallurit tõdevad, et koduväljakueelise mõttes on suur vahe, kas ja kui palju meeskond oma koduplatsil igapäevaselt treenib. «Tean, et Pärnus oli hooaja alguses nii, et linnameeskond oli kogu ettevalmistusperioodi teinud trenni jäisel kunstmuruplatsil ning selle «uisutamisega» ära harjunud – kui esimestes voorudes sõitsid neile külla pealinna meeskonnad, kes treenisid sisehallis, siis neil oli seal päris keeruline. See koduväljakueelis oli aga päris ajutine, kuna kui ilmad soojaks läksid, siis oli hoopis pärnakatel endal keerulisem,» kõlab üks meenutu

Purustame müüdi: suur publikuarv ei ole tingimata seotud tulemustega!

Kui aeg-ajalt on mõne klubi kommunikatsioonist jäänud kõlama väide, nagu oleks parim viis publikut tribüünidele meelitada väljakul häid tulemusi teha ja tiitli peale mängida, siis Viljandi Tuleviku näide lõppenud hooajast lükkab selle teooria suhteliselt veenvalt ümber. Viimase kolme hooaja tulemusi publikuarvudega kõrvutades saab selgeks, et Viljandis on tehtud rahva staadionile toomise ja kogukonna kasvatamisega suurepärast tööd hoolimata sellest, mis väljakul toimub: kuigi kogu hooaja jooksul saadi kokku vaid kolm koduvõitu, mida oli näiteks ühe võrra vähem kui 2018. aastal, suurenes keskmine publikuarv 278-lt 386-le (publikumediaan 237-lt 343-le). Samuti suurendati lausa 21 protsendi võrra klubis mängivate laste arvu.

Tagasi üles