USAs kahe ala vahel valiv Eesti koondislane üritab raskest ajast maksimumi võtta
31. märts 2020, 16:55
/nginx/o/2019/05/17/12175448t1h7479.jpg)
Suve lõpus USAsse Oregoni ülikooli siirdunud 19-aastane Jade Šadeiko viibib endiselt ookeani taga ja püüab end võimaluste piires vormis hoida.
Noor võrkpallur treenib koos kergejõustiklasest õe Grete ja tema Ameerika jalgpallurist abikaasa Robert Griffin III juures üldkehalisi võimeid. Šadeiko rääkis volley.ee-le elu jagamisest ranna- ja saalivolle vahel, saalivõrkpalli erinevusest USAs ja Euroopas ning sealse eluga harjumisest.
Mullu tegi Šadeiko korraliku hooaja Tartu Ülikool/Bigbanki naiskonnas, tulles Eesti meistriks ja Balti liigas hõbedale. Lisaks teenis ta kevadel kutse Eesti naiste koondisesse. Nüüdseks on nii nurga- kui diagonaalründaja kohal tegutseval mängijal selja taga esimene hooaeg USAs, kus õnnestus mängida ülikooliliiga kõrgeimas divisjonis nii saali- kui rannavõrkpalli.
Jade, oled oma naiskonna ainus leegionär, kuidas sisseelamine kulges?
Olen ainukese leegionärina hästi vastu võetud ja nüüdseks saan öelda ka, et sisse elanud. Mind ei kohelda kuidagi teistmoodi, kuigi jah, alates aastast 2012 pole Oregoni võrkpallitiimis kedagi väljaspool USAd olnud. Kõik oleme võrdsed ja ühe asja eest väljas.
Esindad Oregoni ülikooli nii rannavolles kui saalivõrkpallis, kuidas see toimib? Lisaks erineb ju sealne saalivõrkpall Euroopas mängitavast.
Saalihooaja ettevalmistus algab juba juuli keskpaigas, hooaeg ise septembris. Tüdrukute saalitiimide põhihooaeg kestab detsembri alguseni ja nendel, kes edasi saavad ehk on piisavalt heal kohal rankingus, läheb hooaeg edasi. NCAA finaalid on tavaliselt detsembri lõpus. Kuna USA ülikoolides on väga palju erinevaid spordialasid, siis on need aasta peale ära jagatud. Kui meie lõpetame, algab näiteks alles poiste saalihooaeg.
Saalivõrkpall on tegelikult väga erinev võrreldes Eestiga või Euroopaga üldiselt. Minu jaoks olid täiesti uued reeglid need, et näiteks libero võib käia servimas tempomängija eest ja mängijat võib sisse-välja vahetada rohkem kui ühe korra. Näiteks üks nurgamängija vahetati meil iga kord välja, kui aeg oli servima minna, sest ta kaitsemäng polnud nii hea ja teda vahetati alati teatud mängijaga, keda nimetatakse «defensive specialist» (kaitsespetsialist – tõlk) ehk tema koht tiimis ongi puhtalt kaitsemäng tagaliinis. Kui tema kord oli etteliini minna, siis vahetati nad uuesti tagasi. Üldiselt oli alguses kõik väga uus mu jaoks, sest keskendutakse hoopis teistele asjadele kui Eestis. Mäng on kordades kiirem ja see nõuab harjumist ning pall on ka veidi kergem.
Rannas mängisid ameeriklanna Bea Wattoniga kaheksa mängu, kuidas hindad seda osa hooajast?
Ma väga nautisin rannahooaega nii palju kui meile seda oli... Beaga klappis mäng kõige paremini ja olime väga sarnased mängijatena. Me olime esipaar esimesest turniirist alates, aga see õnneks ei tähendanud, et meie õlgadel oleks ka kõige raskem koorem olnud.
Ka rannavõrkpall on erinev Eestist. Rannatiim koosneb viiest paarist. Igal turniiril hakkavad kõik viis paari samal ajal mängima ja võidab kokkuvõttes see kool, kellel rohkem paare võidab. Nii et kokkuvõttes ei võida kunagi üks paar, vaid kogu tiim/kool. Kuna Oregonis on rannavolle väga uus ala, siis ei saa me veel suuri ennustusi teha, et kuidas meil hooaeg peaks minema jne, aga iga aastaga on näha arengut paremuse poole. Hetkel ma ei oska tõesti veel öelda, et kumma ma lõpuks valin, pigem arvan, et see selgub täitsa ülikooli viimasel aastal alles. Ülikooli eest mängin kindlasti mõlemat.
Treenid hetkel õe ja õemehega peamiselt ÜKEt?
Hetkel ei saa väga midagi muud peale ÜKE teha, sest kõik kohad on kinni nagu ka Eestis. Õnneks on mul kaks tippsportlast kõrval, kes teavad väga hästi, kuidas praeguses olukorras treenimisest maksimum võtta. Treenerid Oregonist saadavad ka igal nädalal kava, mida tegema peaksime, kas siis palliga tehnikat või üldfüüsilist.
Eks praegune olukord mõjutab ikkagi kõvasti kõike, mis seotud ülikooliga. Kool on kõik arvutipõhine ja trenni teeme iseseisvalt. Kõige suurem muutus vast ongi kooli osa, et kõik peavad võimalikult kiiresti kohanema sellega, et tunnid on online'is ja ei saa enam küsida õpetajalt kohe, kui midagi vaja teada.
USAs on Ameerika jalgpall spordialana kindlalt esikohal, milliseid reaktsioone oled koolikaaslastelt saanud seoses õemees Robert Griffin IIIga?
Loomulikult teatakse Robertit ja kui õepere käis meie mänge vaatamas, oli sellest vast rohkem ka juttu. See ei ole siin teema omaette, kuna USAs jagub kuulsaid inimesi ja ka meie tiimis on mitme tüdruku isad olnud väga kuulsad sportlased – nii jalgpallurid kui pesapallurid.
Milliseid mõtteid ja tundeid hetkeolukord üldisemalt sinus tekitab, kui raskelt või kergelt seda võtad?
Hetkeolukord on siiski kurb, hooaja pooleli jätmine ei ole just rõõmustav ühegi sportlase jaoks, aga eks tuleb teha, mis vaja. USAs on olukord suhteliselt ärev, sest siin alles kogub viiruse levik hoogu ja haigestunute arv suureneb kiirelt. Üldiselt ma arvan, et USA jõudis varakult teha karmid otsused ja keelata kogunemised ning piirid kinni panna. Inimesed võtavad asja tõsiselt, poes käies on ikka kõigil kindad käes ja maskid ees ning poed ise on samuti head tööd teinud erinevate puhastusvahendite ja kätedesinfitseerijate paigaldamisega.
Kurb on endiselt vaadata, kas uudistes või lihtsalt sotsiaalmeedias, kuidas paljusid inimesi üldse ei heiduta see, mis toimub, eriti noori. Endiselt kogunetakse ja võetakse kergekäeliselt. Ka kodustelt kuulen, kuidas Eestis noored poodide ees kogunevad ning nimelt köhivad ja naljatlevad selle kõige üle. Ju siis peab veel karmimad meetmed kasutusele võtma, et see asja tõsidus kõigini jõuaks. Eriti kurb on see, et mu vanemad oleksid plaanide järgi praegu siin olnud, aga viirus jõudis oma plaanidega ette kahjuks... Olge terved ja püsige kodus!