Urmas Sõõrumaa: teil peab raudne tervis olema, et sellele kõigele vastu peate

Urmas Sõõrumaa.

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Turbulentsed ajad nõuavad sitkeid, sihikindlaid ja andekaid inimesi, kes ei heitu ühegi raskuse ees. Need, kes suudavad suurelt unistada, saavutavad rohkem, kui nad unistada oskavad. Riik on terve siis, kui iga tema kodanik tahab olla homme parem, kui ta on täna – füüsilise ja vaimse tervise tasakaal ühiskonnas tagab riigi jätkusuutlikkuse, eesti rahva kestlikkuse, kirjutab Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa EOK kodulehel

Turbulentsed ajad nõuavad sitkeid, sihikindlaid ja andekaid inimesi, kes ei heitu ühegi raskuse ees. Need, kes suudavad suurelt unistada, saavutavad rohkem, kui nad unistada oskavad. Riik on terve siis, kui iga tema kodanik tahab olla homme parem, kui ta on täna – füüsilise ja vaimse tervise tasakaal ühiskonnas tagab riigi jätkusuutlikkuse, eesti rahva kestlikkuse.

Inimese tervis ei ole ainult tema enda kätes. Meid mõjutavad geenid, teadlikkus toitumisest ja eluviisist ning selle teadlikkuse rakendamine oma igapäevaelus. Kuid mõte, et ma tahan püsida terve ja tegus, mitte ainult täna, vaid elu lõpuni, innustab meid leidma viise, kuidas terve püsida. See ei olegi nii iseenesestmõistetav, see on pingutus ja raske töö.  

Me õpime ümbritsevat kombates ja enamik inimestest hoolib oma enesetundest sedavõrd, et teeb selle halvenedes korrektuure oma käitumises. Kuid tegutseda tuleks juba enne seda, kui me kehalt signaale hakkame saama. Liigne kehakaal sunnib üle vaatama nii toitumist kui ka liikumist. Me võtame kokku oma tahtejõu. Enamikul meist on see olemas ja see on väga võimas.

Hea enesetunne ja sportlik eluviis annavad adrenaliini, milleta on suurel osal meie ühiskonnast oma elu väga raske ette kujutada. Praegu, kus oleme surutud nelja seina vahele, peame hoidma kaks meetrit vahet mitte ainult omavahel, vaid ka distantsi oma lemmikharrastusega tegelemise parimate võimalustega, on vormilangus kerge tulema. Ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Me ei tohi seda endale lubada. Langenud vormi taastamine on kordades raskem kui vormi hoidmine.

Tuleb loota, et ka riigi vaim on terve 

Vana-Rooma luuletaja Decimus Junius Juvenalise mõtet «Lootkem, et terves kehas on ka terve vaim,» on sageli vääriti tõlgendatud. Mitte lihtsalt terves kehas terve vaim, vaid tuleb loota, et kui ihu on terve, siis on ka terve vaim. Ilma spordita on terve vaimuni raske jõuda. Ilma terve vaimuta ei ole terve ka ihu.  

Praeguses olukorras ühiskond mitte ainult ei oota riigilt Eesti spordisüsteemi pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamist, vaid lausa nõuab seda. Eesti tervishoiu osa ei ole ainult haiglad ja haiged, vaid ka terved, kes võivad haigeks jääda, kui nende eest ei hoolitseta.  

Eesti tervishoiu moodustavad ka kõik spordisaalid, jooksurajad, kergliiklusteed ja spaad, mis on samatähtsad kui haiglad. Kui kõik see kogu rahvalt määramata ajaks nagu noaga lõigatult ära võtta, on tulemuseks haigused ja otse öeldes ka surmad.

Ometi on meil juhtunud nii, et spordiklubidelt võeti ära kogu sissetulek, mis on ebaaus, ebavõrdne, ütleme otse – kohutav ja jube. «See on karjuv füüsiline vägivald!» kui tsiteerida kultusfilmi «Mehed ei nuta!». Ja kui on vägivald, siis nutavad ka mehed.  

Meil on spordisektoris tuhandeid inimesi, kes töötavad võlaõiguslike lepingutega, mida riik on õigeks pidanud. Kui riik hülgab raskel ajal treenerid, kes on töötanud mitmele spordiklubile ning soosib ainult avaliku sektori spordisaale, on see rahvatervise vaenulik tegu. Riigikapitalism, mis lõhub ja rõhub.  

Hetkel on kohalikele omavalitsustele ja riigile kuuluvaid spordiobjekte 57%, mis on selgelt paremas seisus kui 43% erasektori spordirajatisi. Siin ei tohiks olla vahetegemist, kuna mõlemad on ühtviisi rahvatervise teenistuses.

Spordipöörde oht tuleb eos maha suruda 

Eesti ühiskond ei ole mitte ainult sportlik, vaid ka ettevõtlik, mis on omavahel otseselt seotud omadused. Ettevõtlikkuseta spordisüsteem on tordisüsteem – saavad need, kes on pirukale lähemal, ülejäänud surevad nälga.

Riiklikud süsteemid, sh spordisüsteemid loksuvad paika pikkade aastatega, täpsemalt aastakümnetega. Kui erakordselt lühikese ajaga tulevad niivõrd suured raputused nagu viimase kuuga, on väga suur oht, et lammutatakse ära kõik, mis seni on üles ehitatud ja toimunud. Revolutsioonilistel aegadel on see tavapärane. Nii oli 1918, 1940, 1991. Pärast võib nutta või naerda, aga taastada enam midagi ei suuda. Mis-läind-see-läind suhtumine aga meie tänasesse ühiskonda ja maailma kindlasti ei sobi. Kõike, mis on kalli hinnaga loodud, tuleb pidada kalliks.

Eesti sport on andnud meile hindamatud elamusi nii rahvaspordis, nt Tartu Maratoni ja paljude ratta-, jooksu- jt massispordiürituste näol, kui ka tippspordis, kus olümpiamängude medalisadu on kirgastanud meie kõigi meeli ning millega oleme kindlasti maailma edukamate riikide hulgas, kui võtta arvesse ka rahvaarvu.

Kunagine ehmatav reklaamikampaania «Ema lööb su maha, kui sa suppi ei söö!» on jõulise sõnumiga kolinud ümber tänasesse spordimaailma. Lapsed, samuti lapsevanemad tahavad olla sportlikud, sest sport on tervis.  

Kuigi iga haiguse ravimiseks ei ole vaja haiglat ja iga liikumisharjutuse jaoks ei ole vaja spordisaali, on siiski riigi esmaülesanne tagada, et haigemajade kõrval töötaks ka tervisemajad. Miks muidu tahtis Haigekassa ennast Tervisekassaks muuta? Vist mitte häbi pärast. Ikka selleks, et tervis on tähtsam. Ka haigla töötab selleks, et inimesel oleks lahkudes kasvõi natukene parem enesetunne kui siis, kui ta haiglasse sattus.  

«Teil peab raudne tervis olema, et sellele kõigele vastu peate!» selgus filmis «Mehed ei nuta!». Praegune aeg nõuab tõepoolest raudset tervist. Tee selleni viib ainult läbi liikumise, tervisespordi, meelekindluse ja pühendumise õigetele eesmärkidele.  

Erkinoolelikult väljendades on tervisesportlase kõige pikem distants diivanist ukseni. Kallis rahvas, armas riik – aitame meie ühiskonnal see distants läbida. Püsime kodus, kuid veel olulisem, püsime spordirajal. Loodetavasti peagi ka spordisaalis, mitte haiglas.

Tagasi üles