Koroonaviirus viis siit ilmast Carlos Sainzi endise bossi: ta tegi minu jaoks väga palju

Toimetas Karl Juhkami
Copy
Carlos Sainz.
Carlos Sainz. Foto: Marcelo Maragni/Red Bull Content Pool

Eelmisel nädalal viis koroonaviirus siit ilmast aastakümneid Itaalia rallielu vedanud Roberto Angiolini, kes jättis sügava jälje ka paljudele WRC-meestele karjäärile. Kahekordne autoralli maailmameister Carlos Sainz oli pärast itaallase surmauudist täiesti löödud. 

75-aastane Angioloni juhtis aastakümneid Itaalia suurimat eratiimi Jolly Club, mis tegi 1980. aastate lõpus ja 90ndate alguses kaasa ka autoralli MM-sarjas.

Parimal puhul lõpetasid nende sõitjad MM-sarja üldarvestuses kolmandana: seda suutsid nii Alex Fiorio (1988) kui ka hilisem rallitšempion Didier Auriol (1991). 1993. aastal kihutas Jolly Clubi värvides ka kahekordne maailmameister Carlos Sainz, kes lõpetas hooaja toona kaheksandana. 

Kuigi hispaanlane ei näidanud Lancia Delta Integralega neid tulemusi, mida tema ise ja tiimiisa Angiolini ootasid, oli koostöö itaallasega meeldiv ja meeldejääv. 

«Nende inimestega koos töötamine oli tõeliselt eriline,» alustab 57-aastane Sainz ajaratta kruttimist vestluses DirtFishiga. «Roberto polnud küll igapäevaasjadega nii seotud, selleks meheks oli rohkem Claudio Bortoletto, kuid Roberto oli boss, kes sõlmis kõik lepingud. Teadsin teda juba ajast, kui Jolly Club osales Hispaania meistrivõistluste etappidel ja üks oli kindel: ta oli 100% veendunud, et tahab mind enda meeskonda tuua.»

Angiolinil õnnestus Sainz enda leeri meelitada näiliselt ideaalsel hetkel. Vahetult pärast hispaanlase teist meistritiitit Toyota Celicaga. Paraku ei osutunud see abielu valitseva ilmameistri ja eratiimi vahel sama edukaks kui Sebastien Ogier hiljutine kosjaskäik M-Spordis. 

Too 1993. aasta, mil Sainz Lanciaga kihutas, on ainus hooaeg vahemikus 1990-1998, kui hispaanlane ei võitnud ühtegi MM-rallit. Ning ainus kord, kui ta lõpetas hooaja kokkuvõttes väljaspool esikolmikut.

Ent kuigi ta ei võitnud ühtegi rallit, võitis ta palju sõpru. «Angiolini oli hea südamega ja tark mees, kes oli teistega alati viisakas. Ta sõidutas mind ise Abarthi ja tutvustas seal kõikide inimestega, tiimiliikmetega. Roberto oli inimene, kes armastas südamest Hispaaniat. Tunnen tema perekonnale ja lähedastele südamest kaasa,» jätkab Sainz lahkunud bossi meenutamist. 

«Ta tegi minu jaoks väga palju. Jah, me ei arenenud masinaga küll nõnda nagu soovinuks ja meie sportlikud tulemused polnud kõige paremad, kuid ainuüksi see võimalus säärase meeskonnaga töötada oli seda väärt. Olen selle üle õnnelik,» leiab hispaanlane

Sainzi otsus Toyotale selg keerata ja Jolly Clubi värvides Lancia rooli hüpata üllatas ralliringkondades aga paljusid. Ent tegelikult oli see pooleldi sundkäik. Hispaanlane meenutab: «See oli 1992. aasta lõpp, rääkisin parasjagu Ove Anderssoniga (Toyota Euroopa osakonna toonane pealik - toim), kes ütles mulle, et asjalood Repsoliga pole kõige paremad. Ta andis mulle teada, et Toyota oli Jaapanis sõlminud Castroliga üleilmse lepingu. Küsisin vastu, et kas asi on rahas, kuid kui mulle vastati, et edaspidi õlitatakse kõik uhiuued Toyotad Castroli õliga. Sain kohe aru, et seda rongi ma enam ringi ei pööra.

Tegemist oli raske otsusega. Armastasin Toyotat ja Ovega koos töötamist. Olime ju üheskoos maailmameistriks tulnud, kuid Repsol oli mind veelgi kauem toetanud ning aidanud mind samamoodi rallitšempioniks. Otsustasin neile truuks jääda, mis tähendas aga Lancia rooli istumist,» meenutab Sainz.

Jolly Clubi masinad tegutsesid 70ndatel põgusalt ka vormel 1 sarjas, kuid seda suurema eduta. Praegu tegutseb kuninglikus sarjas aga jätkuvalt Itaalia eratiimi taustaga inimesi, näiteks Haasi vormelimeeskonna pealik Günther Steinger oli aastatel 1991-1993 Jolly Clubi rallimeeskonna tehniline direktor. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles