Arvamus ⟩ Valimised õhina ja põhina vahel

Raul Kalev Foto: Erakogu

Täna valitakse Eesti Olümpiakomiteele (EOK) uut presidenti. Tegelikult peaks me hoopis esmalt arutama, kas ja miks meile seda organisatsiooni üldse vaja on, küsib vabamõtleja Raul Kalev.

Alustagem algusest. Liikumisest. Mitte keegi ei vaidle vastu, et see on kasulik. Et meie süda, vereringe, lihased, luustik ja ka psüühika on otseselt seotud sellega, kuidas me oma keha vormis hoiame. See kõik võib toimuda riiklikult planeeritud ja motiveeritud programmi alusel, aga midagi ei juhtu, kui jätta see 100% erasektori ja inimese enda vaba tahte küsimuseks. Loomulikult saab tark riik oma kodanike tervisele kaasa aidata, ehitades rattateid ja rajades palliplatse ning ujulaid väiksematesse kohtadesse. Seeläbi kasvatada ka kodanike tervena elatud aatate arvu (kus Eesti on näiteks Skandinaaviast valgusaastate kaugusel maas) ja koos sellega riigi maksutulu. Ning, paralleelselt kulutada vähem ravikuludele. See kõik on loomulik. Ja selles pole midagi seksikat. Life as usual.

Seksikas pool aga on paraku muus. Nimelt on inimestele alati meeldinud võistelda. Vähem ise, aga rohkem teisi võistlemas vaadata. Vaadata ori-gladiaatoreid, teha nende peale rahalisi panuseid, rikastuda. Ise tribüünil või seinasuuruse teleka ees õlut rüübates ja absoluutselt ebatervet elu viljeldes. Panete tähele: inimesed, kes vaatavad sporti hasartselt, ei ole kaugeltki mitte need, kes ka ise spordiks. Need on kaks paralleelset maailma, mis kattuvad vaid osaliselt.

Tippsport teeb katki

Olümpiatraditsioonis, kus eri rahvaste kangelased üksteisega mõõtu võtavad, peitub kaunis metafoor. Tegelikkuses pole tippsordis aga mitte midagi tervislikku. Isegi nendel murdmaasuusatajatel ja jooksjatel, kes meil maailma saja parema hulka ei suuda tõusta ja keda me parastades kolmandaks ešeloniks ehk igavesti noorteks ja paljutõotavateks sõimame, on 30. eluaastaks läbi mitmed liigesed, pannakse põlveproteese jne. Vahel on mul valus, kui Erika Salumäe peale mõtlen – ta jättis kogu oma tervise nendesse medalitesse. Aga kui palju on neid, kes tegid seda samuti, kuid kunagi olümpiamedalini ei küündinud? Sadu? Tuhandeid? Ja mida nad vastu said? Mitte midagi. Erika sai vähemasti maja.

Sporditraumad on valdkond, millest lastele ega vanematele ei räägita. Sest maht, millega juba noored treenivad, on liiga suur ning treeningmeetodid tugevalt kaldu superinimeste aretamise poole. Eesti puhul kaasneb sellega ka palju ebaprofessionaalsust ja madal füsioteraapia tundmine. «Loeb ainult medal, mitte see, millise hinnaga selleni jõutakse», hüüdlause kummitab kõiki, kes kord tippsporti tulnud ja häbenevad tulemusteta lahkuda. Kui tervisespordis kehtis arusaam, et «see aitab kaasa tervena elatud aastate kasvule», siis tippspordi sõnastama slogan kõlab vastupidiselt: «muudame su juba keskealiselt invaliidiks».

Mäletame, et külma sõja ajal kujunes spordist riikidevahelise teineteisele ärategemise tander, kus riigiaparaadi tipust rahastatud ja juhitud mudelite kaudu loodi inimmonstrumeid. Neid treeniti põhimõttel «kes jääb ellu, läheb riiki esindama» poolsurnuks ja topiti täis kõiksugu keemiat. Spordijuhtimine oli oluline osa propagandatööst. Ja loomulikult räägiti ka selle kõige taustal, et «terves kehas terve vaim» on kõige alus ja eesmärk. Kes seda usub?

Sport muutus äriks

Mingil hetkel, vähem kui poole sajandi eest, asus sport läänemaailmas teenima meelelahutusärimeeste ja suurbrändide ühishuve. Jagati ära, et gladiaatoreid saab müüa ja selle abiga saab teenida sadu ja tuhandeid korda rohkem. Kahepeale hakati looma organisatsioone, võistlusformaate jm, mis looks eeldused uute sangarite esiletõusuks. See nn marketingipõhine spordijuhtimine kasvas USA ülikoolide soovist hakata sportivatele üliõpilastele palka maksma (ja selle läbi ülikoole müüma), ning jõudis välja täiesti uute võistlusformaatideni.

Kui David Sternist sai NBA juht, algas märgiline korvpalli formaadi muutumine pallimängusspordist elamusteenuseks: mängude algused ja lõpud keerati kontsertideks, dressid disainiti kirevamaks, poolaegadesse toodi tantsuprogrammid, mäng kruviti kiiremaks, vaatajatele jagati nänni. Kõik see oli vajalik televisioonile atraktiivse toote loomiseks. Peagi saigi kõigist suurematest pallimängudest meelelahutusprodukt, mida vahendasid telejaamad kümnetele ja sadadele miljonitele inimestele. Ja raha voolas läbi reklaami. Juba 1990ndateks oli ainuüksi USAs saanud spordiärist 63 miljardi dollari turg. Kuid juba kümme aastat hiljem oli see kasvanud 213 miljardini. Tänaseks on see hinnanguliselt kasvanud 500 miljardi dollari äriks. Lisaks muu maailm.

Hingavad ainult korv- ja jalgpall

Mõistagi on need rahad eestlastest kauge kaarega mööda käinud. Meie spordirahastus tuleb peamiselt (et mitte öelda täielikult) läbi kultuuriministeeriumi riigi eelarvest. Ja selle laialijagaja on EOK. Nipet-näpet stipendiumideks sportlastele (et nad end enne finišit põlema ei paneks), pensioniks olümpiamedalistidele, treener-entusiastide palgaks. Ainsad, kes meilgi ilmselt omale ise suudaks publiku ja sponsorite abiga leiva lauale teenida, on suuremad pallimängud: korv- ja jalgpall. Ülejäänud vaatavad ellujäämise nimel kurva koera kombel otsa alajuhile, EOK presidendile ja peaministrile. Sest sponsoreid pole ega tule. Pealegi polegi meil varsti enam Eesti kapitalil ettevõtteid, kes omasid kasvõi patritismist toetaks, alles jäänud. Alexela, Graanul Invest, Tallink ja üks pank...

Kuid oh üllatust, pallimängud pole olümpiaaladena meie leivanumber. Me ei pääse nendega mitte kunagi olümpiale ega isegi maailmameistrivõistlustele. Meie sponsorid oma logo telekast ei näe.

Eestile traditsiooniliselt edu toonud olümpiaalad on pigem marginaalsemad, kus puudub suur konkurents. Need on igavamad individuaalalad. Näiteks maadlus. Kui küsida mõnelt eestlaselt, kas ta on kunagi Heiki Nabi maadlemas näinud ja «kas polnud lahe?», võid heal juhu saada juhmi sõnatu noogutuse osaliseks. Mitte kedagi ei morjenda! Aga EOKd morjendab. Vähemasti sedavõrd, et Heikile ja veel mõnekümnele oma ala talendile natuke reisi ja ettevalmistusraha maksta. Meie, maksumaksja arvelt.

Süsteem on iganenud

EOK üheks suuremaks probleemiks – lisaks avalikule huvipuudusele meile sobivate olümpialade suhtes, sponsorite nappusele ja sportlaste sisemise kasvulava naljaväärsusele (enamus aladel võistlevad Eesti meistrivõistlustel amatöörid koos paari poolprofiga, kellest viimane püüab kuulu järgi olümpiakvalifikatsiooni normi täita, ning kus aeg-ajalt lapsed täiskasvanuid võidavad) –, on alaliitude keskne juhtimismudel. See on taak meie iganenud spordisüsteemis, millest välja rabeleda polegi nii lihtne.

Sisuliselt valivad spordiklubid ja -treenerid omale ise meelepärast juhti. Viimase roll valimiste eel on vaid lubada treeneritele suuremat palgatõusu. Selline juhtimismudel on kõigi teooriate kohaselt kõige ebaefektiivsem, sest EOK ei saa tegelikult midagi allapoole dikteerida. Ei saa midagi ümber korraldada. Ja eks ka meie alaliidud ise on naljanumbrid: kuigi enamus klubisid, kes suusatamise alaliitu kuulusid, teadsid juba ammu, et Mati Karlovits Alaver on seotud süsteemse dopingumanustamisega, polnud alaliidul kuidagi võimalik ei Alaveri ega tema õpilaste kohta midagi kritiseerivat öelda. Mingist puhastusest rääkimata. Sest Mati aitas neile aastaid leida suusakeppe ja paari tuhat raha kord aastas preemiaks. Ja kõik klubid, treenerid ja muud asjapulga on ju verevennad! Mis spordijuhtimisest me siinkohal üldse rääkida saame?

Pürgite olümpiale? Lubagem naerda

Kusagil Eesti külakeses treenib aga entusiastlikult kaksteist noort. Hüppavad kaugust, ronivad mäkke, viskavad palli. Kui kadunud Toomas Uba või Lembitu Kuuse nende juurde satuks ja päriks, et «miks sa noormees palaval suvepäeval niimoodi rassid», kuuleksime kindlasti ka olümpiaunistustest. Noored veel ei tea, et selleks, et Eestile au ja kuulsust tuua, pole tegelikult veel välja mõeldud mitte ühtegi toimivat mudelit. Nad ei tea, et rahad lõppevad siis, kui nende emal hakkab palgast Keeniasse ja Alaskale treeningsõitude jaoks raha nappima. Ja nad ei tea, et maailmas on kümneid ja kümneid riike, kes sporditulemusi endiselt palju tõsisemalt võtavad. Nad ei tea, et amatöörina pole mingit lootustki kunagi olümpiamedalini jõuda ega kuulsaks saada. Seda saavad nad tavaliselt teada 16-18-aastaselt, kui tuleks suunduda profiks. Hakata spordist ennast elatama. Naljakoht, mis!?

EOK kontoris töötab inimesi vähem kui teie elutoas, kus kogu perega õhtusöögiks kokku saame. Lisaks palgata president, kellele see töö on ennekõike prestiiži- ja missiooniprojekt. Raha tuleb kultuuriministeeriumist ja see omakorda kasiinoäri maksustamisest. Kui inimesed enam kasiinos ei käiks, ei tuleks krossigi. Olen teinud oma tuttavate, võrdlemisi sportliku rahva seas kaks küsitlus, uurides, kes oleks valmis oma rahast iga kuu andma ühe euro mõnele noorele sportlasele. Mitte keegi! Miks? Sest sellesse ei usuta. Anda võiks siis, kui oleks mingi lootus, et see kuhugi välja viib. EOK ja tänane spordisüsteem ei veena. Hea, et autoralli pole olümpiaala, olen mitmel kuulnud. Vähemasti on huvitav. Ja raha ei küsi!

Kui mina oleks EOK president, siis ma muudaks vähemasti kahte asja. Esiteks püüaks ma valitsevate erakondadega jõuda kokkuleppele, et kõik meie sportlased mahuksid kõigi vajalike kuludega ära meie 2% kaitseeelarvesse. Siis poleks nende ees häbi.

Ja teiseks: ma unustaks selle olümpia perspektiivi ja hakkaks pigem soodustama ja promoma kolme Balti-riigi ühiseid meistrivõistlusi. See oleks meile paras ja napilt jõukohane tase, kus tekib kaasaelamisel minimaalnegi hasart. Ja kus ka sponsorite huvi koheselt kasvab. Aga mina ei kandideeri.

Tippsport vajab kainust

Keda siis sellel korral EOK presidendiks valida? Kuigi suurt vahet pole, on väike vahe siiski. Idealism ja nn vana hea sportlik tahe tuleks jätta tervisespordi arendamisse. Kuid tippsport vajab väga kainet ja kaasaegset juhtimisoskust, õigust võtta vastu ebademokraatlikke otsuseid, riskida, vallandada ja palgata. Seega ma panustaks põhimõtteliselt kandidaati, kelle peamine eesmärk ning ka oskused on seotud ennekõike raha juurde toomisega mingi uue ja rikkalikuma visiooni huvides. Mitte niivõrd treenerite palkadeks, kuivõrd turunduseks, uute võistlusformaatide loomiseks, meelelahutuslikkuse tõstmiseks. Ja selle kõige läbi tipp-sportlastele väärikama äraelamise pakkumiseks. Vähemasti nii palju võiks järgmise nelja aastaga muutuda, et meie tippsportlased saaks tasutud oma ala kümne maailma tipptegijaga võrdses mahus. Mitte aga Eesti nigelate võimaluste piires.

Et raha saab täna vaid kaubelda riigilt, taandub küsimus sellele, kes on parem riigi ja poliitikute moosija. Las tema võidabki. Vastasel juhul on need taaskord ühed valimised õhina ja põhina vahel, millest spordirahval ja neile kaasaelajatel pole midagi ei võita ega kaotada.