Jaanus Kriiski kolumn. «Korvpalliromaani» pärand ehk meenutades Illmar Kullamit

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Viimased aastad on Eesti korvpalliuudised tootnud lootust, et midagi võib meie ühel kultuslikumal alal jälle toimuma hakata.

Kolmekümnendatel tegutses Eesti koondis Euroopa tipus Herbert Niileri eestvedamisel. Järgnenud ajajärgul tõi mitu põlvkonda mehi meile sülemiga OM-, MM- ja EM-medaleid Nõukogude Liidu koondise ridades. Selle perioodi krooniks on mõistagi Tiit Soku kuldmedal Souli olümpial, kus eestlane polnud lihtsalt mitte üks kaheteistkümnest pallurist, vaid pea igas mängus nelikümmend minutit rassinud mängujuht, et mitte öelda peadirigent. Selle kõige kõrval on veel ka legendaarne «Kalev», kes oli koos Kalevi suursõidu ja laulupeoga üks tähtsamaid rahvustunde alalhoidjaid.

Iga sündmust on aga omas ajas juhtinud ja suunanud üks kindel mees, kes suutnud maailmanimedega isiksusi taltsutada. Esmalt oli selleks Niiler, seejärel juba eluajal korvpalliprofessoriks ristitud Ilmar Kullam ning veel hiljem samu põhimõtteid edasi arendanud Jaak Salumets, kes tüüris Kalevi Nõukogude Liidu meistriks ja Eesti Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks.