Kolumn Mis eestikeelne kool? Alustaks ehk treeningute eestistamisest?

Carl-Robert Puhm
Copy
Postimehe ajakirjanik Carl-Robert Puhm.
Postimehe ajakirjanik Carl-Robert Puhm. Foto: Konstantin Sednev

Sveta Grigorjeva kõne presidendi roosiaias tekitas avalikkuses võbeluse, ent kokkuvõttes läks nagu Mikk Pärnitsaga. Selle asemel, et rääkida lähisuhtevägivallast, räägiti kleidist. Selle asemel, et arutada võrdsete eneseteostusvõimaluste üle, öeldi, et temal, poolvenelasel, pole üldse õigustki eestlastele pidupäeval etteheiteid teha. Aga prooviks ehk korra keskenduda päris probleemile, seekord spordiprisma kaudu, kuigi mõneti meelevaldse kitsendusega ainult keeleküsimusest lähenedes.

Mul on tuttavaid, kes on õppinud vene koolis, kuid käinud algklassieast saati eestikeelsetel sporditreeningutel. Nende keeleoskus on nüüdseks jõudnud tasemele, mis võimaldab neil pürgida ükskõik millisele avaliku sektori töökohale. Nad tunnistavad, et aken kandideerimiseks on avanenud peamiselt selletõttu, et kunagistest trennidest leiti eesti sõpru, tänu kellele ei piirdunud nende sotsiaalne võrgustik enam ühe keeleruumiga ning tingis igapäevase suhtluse mõlemas keeles. Samuti tõdetakse, et ainult koolitunnis õpiku järgi tarkust omandanult poleks nad samas seisus.

Siiski on olukord, kus vene rahvusest noor satub eestikeelsesse treeningurühma, pigem erandlik ja iseloomustab enamasti väiksemaid linnu ja valdu, kus muud võimalust lihtsalt polegi. Tegelikult on vist ikkagi nii, et kõik vene poisid lähevad Tallinnas ja Tartus ühte jalgpalliklubisse ja eesti omad teise. Miks muidu peetakse Tallinna Legionit, Lasnamäe Ajaxit või Tartu Merkuur-Juuniori vene võistkondadeks?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles