Postimees taasavaldab 10 aastat tagasi (täpsemalt 24. jaanuaril) kirjutatud loo, kus Höövelson avas hiilgava saavutuse tagamaid.
Äsja karjääri esimese suurturniiri võitnud Eesti sumomaadleja Kaido Höövelson ehk Baruto hoiab pea külmana ega soovi liiga palju ette mõelda. «Tahan praegu lihtsalt korralikult välja puhata,» sõnas ta.
Turniiri lõppedes sai Baruto end lõpuks natuke lõdvaks lasta ja esikohta tähistada. «Eks väike pidu ikka oli,» muheles 27-aastane eestlane. «Aga hommikul kell pool 10 oli juba ametlik pressikonverents. Turniirivõit mu elus suurt muud ei muudagi, kui toob veel rohkem tähelepanu. Olen üritanud vältida tänaval käimist, aga kui oma klubisse läksin, siis sinna ette oli kogunenud päris palju inimesi mind ootama.»
Baruto alustas aasta esimest suurturniiri 14 järjestikuse võiduga ning pidi alles viimasel päeval kaotuse vastu võtma, jäädes alla sumomaailma valitsejale, yokozuna Hakuhole.
Olles reedel kindlustanud turniiri esikoha, sõnas Baruto salakavalalt, et edu tõi erinevate asjade kokkusattumine. Nüüd soostus ta natuke lähemalt selgitama, mis muutus. «Kui nüüd tagantjärele mõtlema hakata, siis lähenesin turniirile teistmoodi. Tavaliselt ikka mõtlesin, millal see võit nüüd tuleb ja see muutus nagu kinnisideeks,» tunnistas 2004. aasta mais profisumodebüüdi teinud Lääne-Virumaa vägilane. «Sel turniiril võtsin päeva korraga, mingit närvitsemist enne matši polnud ja üritasin üldse teisi mõtteid mõelda.»
Muudatused treeningus
Edu aluseks olid ka väikesed muudatused treeningprogrammis ja hea tervis. «Treeningul raske, lahingus kerge,» muigas ta. «Eks kõigi nende aastatega tehtud töö peab mingil hetkel hakkama vilja ka kandma. Ettevalmistus läks sujuvalt, mingeid probleeme polnud. Tavaliselt talvel ikka läkastad, on nohu või köha, aga nüüd ei märganud midagi sellist. Võib-olla ei tahtnud märgata.»
199 cm pikk ja 188 kg kaaluv Baruto tõusis eliitdivisjoni ehk Makuuchisse vaid kahe aastaga, kuid 2006. septembris vigastas ta turniiri ajal vasaku jala põlve ja langes aste madalamasse divisjoni. Tal õnnestus küll õige pea Makuuchisse tagasi tõusta, kuid põlvevalu valmistas talle tihti probleeme. Kuni 2010. aasta märtsis kogus ta samuti 14 võitu ja eestlane ülendati sekiwake staatusest ozeki’ks.
Ka tänavu on märtsiturniir ülimalt tähtis, kuna sama eduka esinemise korral võib ta teenida yokozuna tiitli. Muuseas, märtsikuine Haru-basho peetakse Osakas ehk linnas, kus Baruto käis 2002. aasta suvel amatöörina võistlemas ning kust sisuliselt sai alguse tema teekond profikarjäärini.
Pühapäevasel autasustamistseremoonial avaldas Baruto, et kui suudab säilitada enesekindluse ja maadelda samamoodi, nagu lõppenud turniiril, on tal hea võimalus juba sel aastal yokozuna’ks saada. Päev hiljem oli ta juba märksa tagasihoidlikum. «Eks fännid tahavad ikka seda kuulda, aga ma ise ei hakka veel pilvedesse tõusma, see võib valusalt kätte maksta,» nentis ta. «Elame üks päev korraga ja loeme tibusid sügisel. Tahaks rahulikult välja puhata ja kui trennid uuesti pihta hakkavad, siis seame jälle uued eesmärgid selleks aastaks.»
«Puhkuseks mul ühtegi plaani pole, aga ma ei ole ka lebotaja tüüpi,» lisas Baruto. «Hommikuti olen, nagu tavaliselt, pool kaheksa üleval. Nagu öeldakse – vara üles, hilja voodi, nii see rikkus majja toodi.»
Baruto on varem korduvalt öelnud, et kui saab Jaapanis kõik soovitu tehtud, tuleb ta tagasi kodumaale. Turniirivõit on käes, jäänud on veel yokozuna tiitel. Seega, kojutulek pole enam mägede taga? «Eesti on kõige etem koht, kus midagi ette võtta, tahaks juba nii väga tagasi tulla,» tunnistas Baruto siiralt. «Kui fantaseerida, siis ainult üks turniirivõit on praegu puudu. Aga ega ma tegelikult ju kohe pärast yokozuna’ks saamist ka ei lahkuks. Elame-näeme, mis saab.»
Selle nädala alguses koguneb nõukogu, mis paneb paika kriteeriumid, mida peab Baruto Haru-bashol tegema, et yokozuna’ks tõusta. «Nad võivad igasugu asju välja mõelda,» arvas Baruto. «Kes see ikka tahab, et kaks välismaalast oleksid yokozuna’d (Hakuho on mongol – toim). Mina igatahes annan endast parima.»
Jagab kingitused laiali
Pühapäeval kuhjati Baruto üle igasuguste autasudega, millega ta eile tasapisi tutvuma hakkas. Mäletatavasti sai ta Jaapani rahvusmaadluse kõige tähtsama trofee, Imperaatori karika, Jaapani peaministri karika, Mongoolia peaministri trofee, Tšehhis, Ungaris ja Prantsusmaal valatud sõpruse karikad ning autasud sponsoritelt. «Need on kõik rändkarikad, ma sain vist mingid väiksemad koopiad, igatahes klubis oli neid terve posla, aga ma ei viitsinud neid veel vaatama hakata,» lagistas Baruto naeru.
Veel kingiti talle aastane Mehhiko õlle varu, aastane Araabia Ühendemiraatides toodetud mootorikütuse varu, 72-liitrine vaat saket nimega Ozeki, 50 000 konserveeritud vutimuna Aichi prefektuuri kubernerilt, tonn juur- ja puuvilju, seeni, mune ja liha Jaapani põllumajandustootjate ühingult, Jaapani rahvusringhääling NHK ja ajalehed Mainichi Daily News ja Tyunichi Simbun on välja pannud rahalised preemiad.
Mida ta kogu selle varandusega peale hakkab? «Ega see pole mulle üksinda mõeldud, ikka klubi noortele ja sulastele ka. Ilmselt jagangi suurema osa laiali,» arutles Baruto. «Aga nende kõige, ka vutimunade pealt tuleb järgmisel aastal maksud maksta.»
Mida tähendab «aastane varu», ei osanud Baruto veel öelda. «See on vist mingi kindel kogus, aga praegu tean ainult, et bensiini oli 1900 liitrit, mulle anti selle jaoks kupongid,» avaldas ta. «Selle kasutan ise ära, selliseid asju ikka kulub. Aga palju sa ikka jõuad vutimune süüa või õlut juua, need jagan ära.»
