Eesti üks tuntumaid koolisõitjaid kaotas looduskatastroofis peaaegu kodu

Grete Püvi Ayache erakogu Foto: Grete Püvi Ayache erakogu

Grete Püvi Ayache meie koolisõidurahvale tutvustamist ei tohiks vajada. Kuigi nüüdseks on ta Eestist eemal elanud juba üsna pikka aega, siis aeg-ajalt oleme ikka siin või seal uudiseid lugenud mõnest edukast võistlusest. Selge on see, et Grete oma ratsakuube nurka pole visanud kuigi nii tema kodu kui talli räsis sügisel väga suur torm.

Võtsin Gretega ühendust, et uurida, kuidas tal Prantsusmaal läheb ja milline on tema praegune igapäevaelu. Intervjuu käigus vaatasime veidi nii minevikku kui ka tulevikku ning mitmel korral tuli teemaks ka tema abikaasa Alexandre, kes on Prantsusmaa üks parimatest koolisõitjatest.

Kui kaua Sa nüüdseks Eestist eemal ja Prantsusmaal oled elanud?

Olen elanud 7 aastat Saksamaal ja 7 aastat Prantsusmaal.

Kas ja kui tihti Eestis ka veel käid?

Eestis üritan ikka olla nii palju kui võimalik, viimasel ajal üha rohkem. Me abikaasaga teinekord naerame, et oleme maailmarändurid, et ei püsi üldse paigal. Koroona-olukord on muidugi elu muutnud ja hetkel on reisimine väga keeruline.

Milline on Sinu praegune igapäevaelu? Kas teil on tall kodus, kui palju on teil hobuseid? 

Meil on tall kodu kõrval. Hetkel on umbes 30 hobust, kelle eest hoolitseb 3 groomi ja 1 tallimees. Lisaks on meil 1 handyman,kes vastutab igasuguste hooldus- ja parandustööde eest.

30 hobusest 5 on pensionärid ja osad on noorhobused. Abikaasa ratsutab umbes 10 hobust päevas 5 päeva nädalas ja mina ratsutan tavaliselt 6-8 hobust 5 päeva nädalas.

Kui olen Prantsusmaal, siis tavaliselt hommiku veedan oma tütrega ja ratsutamist alustan 9-10 vahel. Umbes kella 12-14 vahel sööme perega koos lõunat ja pärastlõunal jälle ratsutame. 2 päeva nädalas tavaliselt ei ratsuta üldse ja veedame aega perega.

Kas kõik hobused on Prantsusmaal kodutallis või kas on noori tulevikulootuseid ka mujal (nt Eestis) kasvamas?

Hobuseid on natuke siin ja seal. Enamik hobuseid on Prantsusmaal, mõned noored ja pensionärid on ka näiteks Saksamaal.

Millised on Sinu ambitsioonid ratsutajana? Kas Su ambitsioonid on aja jooksul ka muutunud?

Ambitsioonid ei ole muutunud ja ratsutamine on endiselt minu kirg. Võistlustel sooviksin, et ühel päeval lõpetan sõidu ja areenilt lahkudes tunnen, et see oli mu elu sõit. Siiani pole seda veel juhtunud. Kuna ma olen ka väga-väga enesekriitline, siis ma tean, et see ei saa olema kerge ülesanne. Ma teen kõik, et seda rahulolu saavutada, samal ajal muidugi oma ala nautides ja hobuseid armastades. Ma usun endasse ja minu kõrval on väga tugev meeskond, kes mind toetab.

Samas, kui ma Saksamaal elades alustasin sageli oma päeva hobustega kell 6 hommikul ja lõpetasin kell 10 õhtul ja nii sageli ilma ühegi vaba päevata nädalas, siis täna on vaja leida aega ka pere jaoks. Minu pere on minu prioriteet. Ja ega hobuseid ei olegi vaja üle treenida, neile sobib praegune töögraafik väga hästi.

Milline on Sinu hobukäsitluse ja treeningfilosoofia? Mida pead kõige olulisemaks?

Iga hobune on erinev. Ei ole ühtegi kindlat meetodit, mis sobiks kõikidele hobustele ning hea ratsutaja oskab kohandada oma ratsutamist vastavalt hobusele. Oluline on osata ka analüüsida nii enda kui hobuse käitumist. Ja mida kergemate märguannetega on hobune juhitud, seda parem on olnud ratsaniku töö.

Väljaspool treeninguid on oluline, et hobused saaksid elada n-ö “hobuseelu”. Meil käivad kõik hobused eranditult iga päev koplis (kui just väljas torm ei ole), enamik on väljas hommikul kell 8 ja tulevad sisse õhtul kell 17, suvel elavad mõned neist ka 24/7 väljas. Boksid on suured ja enamik neist on kahe pidevalt avatud aknaga. Hea kvaliteediga heina on neil samuti vabalt ees. Hobusel tuleb lasta olla hobune, see on nii hobuse vaimse kui ka füüsilise tervise jaoks väga oluline.

Mida Sa sooviks, et ca 10-15 aasta tagune Sina oleks teadnud või teisiti teinud? 

Kõik läbikäidud on olnud kasulik ja õpetlik. Aga täna ratsutajana kuulaksin ja järgiksin rohkem oma intuitsiooni. Naeran ka, et oleksin võinud kohata oma abikaasat paar aastat varem, temalt olen palju õppinud.

Millist nõu oskaksid anda noorele ambitsioonikale koolisõiduhuvilisele, kes tahab n-ö maailma vallutada? Või hoopis amatöörile, kes soovib kontoritöö kõrvalt süstemaatiliselt ennast ratsutajana arendada?

Kui teed tööd, siis jõuad ka sihile. Alati on tõusud ja mõõnad, selline on sport. Parimad sportlased ei anna kunagi alla. Kõige selle juures ei tohi unustada oma ala nautida ja hobuseid armastuse ja austusega kohelda. Kui eesmärgiks on ainult võistlemine ja säravad rosetid, siis soovitan muu spordialaga tegeleda.

Milline oli Sinu ja Su abikaasa tutvumislugu? 

Meie tutvumislugu on väga pikk ja sellest rääkides lähevad mul alati silmad särama! Tutvusime abikaasaga Saksamaal 8 aastat tagasi, kui ta tuli samasse talli, kus minagi treenisin. Tal oli kaasas 3 GP hobust müügiks. Ma mäletan väga hästi esimest päeva, mil teda nägin – ta rääkis talli ees kõva häälega juttu oma kahe sõbraga, kes temaga kaasas olid. Kui ma neist mööda läksin, siis jäid nad kuidagi imelikult vaatama ja ütlesid mulle bonjour. Ma ei saanudki kohe aru, et nad minuga rääkisid ning seega ma ei vastanud. Hiljem sain teada, et nad arvasid, et olen väga upsakas, kuid tegelikult olin lihtsalt tagasihoidlik Eesti tüdruk. Mulle omakorda jättis Alex mulje, et tal on väga kõva iseloom.

Järgmistel päevadel üritas Alex minuga juttu teha ja vaatamata sellele, et olin prantsuse keelt varem ülikoolis veidi õppinud, oli meil raske suhelda (Alex rääkis ainult prantsuse keelt). Kuna tal oli kaasas ainult 3 hobust, siis oli tal igav ja seega käis ta peaaegu kõiki minu trenne vaatamas. Muudkui istus ja vaatas, teinekord itsitas oma sõpradega või ütles mulle midagi prantsuse keeles, millest ma jälle aru ei saanud.

Nägin, et ta sõi sageli rämpstoitu ja ma hakkasin teda Härra Friikartuliks kutsuma. Tema sõpradel oli jälle nalja nabani. Siis ta lubas mulle, et küll sa näed, kui ma sind kunagi hiljem veel kohtan, siis muudan ma üht, teist ja kolmandat. Naersin talle näkku ega uskunud ühtegi sõna, mis ta mulle ütles. Paari päeva pärast sai tal peamine GP hobune müüdud ja ta hakkas oma asju pakkima, et Prantsusmaale tagasi sõita. Meist olid selle lühikese ajaga saanud toredad tuttavad ja lubasime üksteisega kontakti hoida. Mida ma aga tol hetkel ei teadnud, oli see, et kui Alex on midagi otsustanud, siis ta teeb selle ka ära ja kui ta midagi tahab, siis ta selle ka saab.

Paar kuud hiljem said meie teed uuesti kokku, aga seekord olid asjad teistmoodi. Härra Friikartulist oli nüüd asi väga kaugel – ta oli kaotanud kuu ajaga üle 10 kg. Minu ees seisis väga sihikindel ja atraktiivne mees, kes minu suureks üllatuseks oli pidanud kinni igast oma lubadusest. Ta oli otsustanud, et minust saab tema naine ja ta tegi selleks kõik, mis vaja. Nii sai alguse meie suur armastus, mis kestab tänaseni. Olen väga õnnelik naine!

Foto: Grete Püvi Ayache erakogu

Kui palju oma abikaasaga koos treenite? Kas töötate koos külg külje kõrval ja samade põhimõtetega?  

Abikaasaga treenime koos iga päev. Kui samal ajal ratsaplatsil sõidame, siis sammupauside ajal jälgime üksteise tööd igapäevaselt ja kui vaja, siis aitame teineteist. Umbes 2-3 tundi nädalas istub Alex platsi kõrvale ja jälgib kogu treeningut ja mina teen sama tema treeningute puhul, enne võistlusi aitame teineteist tihedamini. Kuid ka iseseisev treening on väga oluline. Mõnikord tunnen, et vajan pikemalt täiesti üksi ratsutada ja tunnetada hobust ilma kõrvalise abita. Alex on selles mõttes samasugune. Sageli ka filmime oma treeninguid.

Põhimõtted on meil enam-vähem samad, aga sõitjatena on meil mõlemal oma väikesed erinevused. Alexi tugevus on reaktsioonikiirus, kõik tema hobused austavad igat väiksematki juhtimisvõtet, seega ei pea tema hobuseid sõites kunagi näiteks säärega „punnitama“. Samuti suur pluss on tema meeletu enesekindlus, optimism ja täielik kartmatus. Hobused tunnetavad seda. Alguses oli tema ratsutamise juures puudus kontrollist ja stabiilsusest, need on aga ühed minu tugevamad küljed.

Minul omakorda oli puudust reaktsioonikiirusest. Seega me täiendame teineteist ja koos oleme tugev tiim. Tänaseks ei ole Alexil sõitjana peaaegu mitte ühtegi puudust. Ta on väga-väga hea koolitaja, ta koolitab kõik hobused GP tasemeni, ükskõik kui erinevad nad on, miski pole tema jaoks probleem. Eks minu kui ratsutaja kohta peaks tegelikult siis Alexilt küsima.

Meile meeldib sageli ka ratsutada näiteks ainult päitsetega või lihtsalt nööriga ümber kaela, ilma et hobusel midagi suus oleks, nii saame tunnetada, kui kergete juhtimisvõtetega on hobune tegelikult sõidetav.

Kuna mindki hakkas huvitama, milline oleks Alexi hinnang Grete suunas, siis küsisime ka temalt kommentaari!

Gretel on kõik olemas, et olla üks maailma parimaid. Tal on uskumatu korrektsus ning tema treeningus on alati kindel struktuur, kõik on tehtud läbimõeldult, sealjuures alati austades hobust. Kui ma mõnikord Grete hobustega ratsutan, siis nad on kergesti sõidetavad, liiguvad sümmeetriliselt, lõdvestunult ja julgelt. Ma arvan, et ta võib kiiresti tõusta maailma paremikku. Meie noorhobused on väga head, eks tulevik näitab, kas ma liialdan või ei, aga ma arvan, et ma ei eksi. Lisaks on ta kaugelt maailma kõige ilusam ratsutaja, sellega on kõik nõus!

Millal Sind jälle võistlusareenil näha saab? Arusaadav, et praegu on maailmas segased ajad, aga kuidas hobustel vorm on?

Hobused on heas vormis, aga suuri võistlusplaane on hetkel raske pidada, kuna maailmas on väga keerulised ajad. Paljud võistlused on koroona ja hobuste herpesviiruse tõttu tühistatud. Euroopa Meistrivõistlused jätan ma sellel aastal vahele (kui nad üldse peaks toimuma) ja sel aastal pühendun eelkõige oma perele. Eesmärgiks on pigem järgmise aasta MM.

Sain meediast aimu, et eelmise aasta sügisel räsis teie kodu ja talli suur torm. Mis juhtus ja kuidas see teid  mõjutanud on?

Eelmise aasta torm on meid väga palju mõjutanud ja see oli päris õudne. Päev enne tormi teatas valitsus, et meie regioonis on väljakuulutatud n-ö “punane hoiatus”, ehk siis koolid on kinni ja inimestel soovitati kodus püsida. Samal päeval pidime tegelikult sõitma Nizzasse võistlustele. Hommikul hakkas natuke sadama ja mõtlesime Alexiga veel, et on ikka imelikud, et paari tilga pärast koolid kinni panevad.

Ootasime, mis edasi saama hakkab. Lõunaks oli tõusnud meeletu tuul ja vihmasadu muutus ootamatult väga kõvaks. Otsustasime võistlustele mitte sõita, et olla kodus, kui asi läheb hullemaks. See oli väga õige otsus, sest mis edasi saama hakkas, ei oleks me elu sees osanud ette kujutada. Kella kaheks oli sadu meeletu, vett tuli igalt poolt. Meie talli taga niriseb tavaliselt väike oja, nüüd oli see muutunud kiiresti voolavaks jõeks. Vett voolas maneeži sisse ja viis liiva endaga kaasa. Tuul oli nii kõva, et pidin end kuskilt kinni hoidma, et mitte kukkuda. Kui katuseplaadid hakkasid liikuma, siis otsustasime olla majas varjul. Boksidesse hakkas vesi sisse pressima, aga muidu oli asi veel kontrolli all.

Kella 15 paiku helistas mulle üks õpilane, kes elab meist 15 minuti kaugusel jõe lähedal. Ta nuttis hüsteeriliselt ja palus, et me tuleks appi tema hobuseid päästma. Võtsime väikese hobuseauto ja asusime teele. Tee peal nägime, et jõgi, mis tavaliselt on väga väike ja hädine, on oma sängist täielikult välja tulnud ja trügis inimestele majadesse. Oli palju langenuid puid ja elektriposte, tuletõrjeautod olid igal pool. Õpilase juurde kohale me ei jõudnudki, sest meie ees varises autotee kokku. Ma ei uskunud oma silmi, võtsime suuna kohe koju tagasi.

Foto: Grete Püvi Ayache erakogu

Kõige hullem oli see, et tormi kulminatsioon oli kuulutatud vahemikuks 17-21, aga tol hetkel oli kell alles 16. Kella 17 paiku läkski veel hullemaks. Talli taga oleva oja kõrval olev tee oli täielikult uhtunud ja muutunud jõeks. Väikese oja veetase oli tõusnud umbes 4 meetrit ja natuke eemal suurema jõe veetase oli tõusnud 8 meetrit! Maneeži katusepaneelid hakkasid lendama, puud langesid ja hobused olid boksides kõik vee sees. Vett tuli ka majja sisse, sest vihma sadas kõva tuule tõttu horisontaalis. Elekter ja igasugune telefonilevi ja Internet oli kadunud. Pinnas hakkas ühe talli alt veega kaasa minema, ikka väga õudne oli. Järgmiseks päevaks torm rahunes.

Meil olid ainult materialsed kahjustused, aga meil lähikülades hukkus 22 inimest. Meie lähedal kolmes külas hävis täielikult üle 200 majapidamise, politseijaoskond, surnuaed, suurem osa autoteid jne. Minu õpilane kaotas nii maja kui talli, alles ei jäänud mitte midagi. Tema hobused viisid suvalised inimesed teiste inimeste aedadesse, kes elasid kõrgemal. Järgmistel päevadel oli igasugune ühendus muu maailmaga katkenud, päästeamet hakkas helikopteriga inimesi evakueerima ja kadunuid otsima.

Õnneks olid mul keldris korralikud “koroonavarud” kevadest alles ehk et meil süüa ja juua oli. Hobuste pärast oli mul küll mure, sest heinavarud olid ainult 10 päevaks. Päästeamet lubas aga varsti helikopteritega kõik kohale toimetada.

Kõikide kahjustuste taastamine võtab prognoosi kohaselt aega 10 aastat. Meie tallis oli kahjustusi kokku üle 1 miljoni euro väärtuses. Kaks talli peame täielikult ümber ehitama, sest vesi on pinnase ehitiste alt ära uhtunud ja on varisemisoht. Üks tall on nüüdseks juba peaaegu valmis. Samuti sai kahjustada maneeži katus, jalutusmasin, peaaegu kõik koplid, mitu autot ja traktor. Lisaks veel mitukümmend langenud puud, talli taga oli jõgi kaasa viinud ka tee, ühe väikese silla ja pumbamaja.

Alex ei ratsutanud sügisel peaaegu 3 kuud, sest ta tegeles ainult ehitustöödega. Aga vähemalt oleme me elus ja terved!

Foto: Grete Püvi Ayache erakogu

Kas vastab tõele, et Su abikaasa on üks Prantsusmaa parimatest koolisõitjatest? Ja kui kõik hästi läheb ja olümpiamängud ikka toimuvad, siis võib teda ka sel aastal olümpiamängudel näha?

Jah, mu abikaasa on üks Prantsusmaa parimaid koolisõitjaid. Tema põhihobune on väga heas vormis ja kui vorm ja tervis püsib, siis osaleb Alex Tokyo olümpiamängudel.

Ennustamine on küll tänamatu töö, aga… Millal jõuab esimene Eesti koolisõitja olümpiamängudele?

Sellele on raske vastata, tulevikku me ette ei näe. Aga ma loodan, et äkki Pariis 2024.