Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Video ⟩ Pisaratega võidelnud Raadik: parim kättemaks, mis olla saab
Kalmazidis: 2. koht on 2. koht, aga tunnen ikkagi meeste üle uhkust

FOTO: Tairo Lutter

Võrkpalli Balti liiga tšempioniks krooniti tänavu Tallinna Selver, kes võttis finaalis magusa revanši Saaremaalt, kes pealinlased omakorda Eesti meistrivõistlustel auti lükkas. Seda, kui magus see revanš ikkagi oli, ilmestas hästi mängujärgne intervjuu. 

Nimelt võitles Selveri võistkonna kapten Andrus Raadik vahetult pärast mängu teleintervjuud andes pisaratega. «Ei ole võimalik [neid tagasi hoida],» sõnas ta. 

«Terve hooaeg on olnud ülikeeruline ja raske, seda kõikidele meeskondadele. Täna see hooaeg nüüd niimoodi lõpetada... loomulikult oli meil pärast [Eesti] meistritiitli juba poolfinaalis [Saaremaale] kaotamist raske, aga õnneks tulime sellest välja. Me tahtsime! Ma ei oska praegu rääkida. Väga mõnus, et saime selle revanši ja võitsime neid nende kodus. Kogu austuse juures on see on parim kättemaks, mis olla saab,» sõnas nurgamees, kes kiitis seejärel talle ja teistele ründajatele palle ette tõstnud noort sidemängijat Renet Vankerit. 

«Ütleme nii, et kui me augustis alustasime, siis ta oli jõusaalis selline... aga tegime talle suhteliselt kiiresti selgeks, et kui sa tahad kusagile jõuda, siis tuleb tööd teha. Nüüd on ta jõusaalis sageli viimane ja teeb tööd. Seda on ka tasemest näha. Kindlasti on tal olnud kukkumisi, aga ta pole ka nii kogenud kui vanad kolleegid siin liigas. Kõik need finaalmängud annavad talle kogemusi juurde ja loodan, et tal tuleb kõrge lend,» olid Raadiku sõnad.

Ühtlasi kinnitas 34-aastane nurgamees, et tuleval hooajal ta enam Eestis ei mängi, vaid siirdub üle lahe Soome. Küll lükkas Raadik ümber jutud, justkui tegemist oli tema viimase mänguga Maarjamaa pinnal. «Vaatame, elame-näeme,» jättis ta pikemad otsad lahtiseks.

Videointervjuu Raadiku ja Vankeriga: 

Pärast mängu püüti kinni ka Saaremaa VK peatreener Ioannis Kalmazidis, kes tuli klubi etteotsa eelmise aasta jaanuaris ning kel ei õnnestunudki oma pooleteiseaastase perioodi jooksul ühtegi tiitlit võita. 

«2. koht on ikkagi 2. koht,» sõnas ta kerge pettumusenoot hinges. «Praegu olen ma kurb. Me ei saa olla 2. koha üle õnnelikud. Aga kes teab, äkki paari nädala pärast, kui oleme juba emotsionaalselt rahunenud, vaatame kõigele tagasi ja saame aru, et peaksime olema hoopis õnnelikud, et üldse tiitlile nii lähedal olime. Aga veelkord: see pole ikkagi karikas.»

Saaremaa VK tabasid hooaja keskel majanduslikud raskused, mistõttu jooksis osa nende meeskonnas laiali ning Kalmazidiski töötas vahepealsel perioodil palgarahata. Just seda arvestades, oli ta enda hoolealuste üle erakordselt uhke. 

«Mul pole meeste kohta öelda ühtegi halba sõna. Olen nende üle uhke. Võitlesime üheskoos kaheksa kuud. Meil oli palju probleeme, kuid jätkasime võitlemist ja olen uhke. Nad andsid endast kõik. Muidugi tahtnuks me üht karikat endale, aga spordis vahel lihtsalt on nii,» sõnas juhendaja, kes ei osanud pärast finaalmängu öelda, kas ta jätkab klubi – kui Saaremaa jätkab – juhendamist ka tuleval hooajal. «Seda ma ei tea. Aga ma tahan tänada kõiki siin Eestis. Mul oli siin fantastiline periood ja Eesti jääb minu südamesse edaspidigi,» lausus ta.

Videointervjuu Kalmazidisega:

Tagasi üles
Back