Eesti sportlase olümpiadebüüt osutus karmiks, ent õpetlikuks: see pole lõpp, vaid millegi uue ja ägeda algus

Janika Lõiv vahetult pärast olümpiamängude debüütvõistlust. Foto: Jarmo Jagomägi

Siiralt müts maha kõigi naiste ees, kes valinud spordialade laiast assortiist ülimalt karmi ja nõudliku maastikurattasõidu. Nende tublide hulka kuulub ka kleenuke Janika Lõiv, kes jõudis 31-aastaselt esimest korda olümpiamängudele.

Tokyo südamest umbes 150 kilomeetrit eemal, mägede vahel asuvas Izu mitmekülgses kompleksis ootas sportlasi ilmselt üks maailma raskemaid radasid. Teravad tõusunukid, kiired laskumised, mudased nõlvad ja ohtlikud hüpped nõudsid naistelt pidevat 100-protsendilist keskendatust ning füüsiliste võimete viimasel piiril pingutamist.

Hädas olid isegi kõige vägevamad. Juba esimesel ringil kaotas valitsev maailmameister Pauline Ferrand-Prevot teisel kohal sõites ühel silla-eelsel tõusul ratta üle kontrolli. Ta langes ise küll turvavõrku, ent sõiduvahend lihtsalt veeres mäest alla. Kulus mitukümmend sekundit, et prantslanna järsust nukist tagasi üles rajale saaks.