Eesti olümpiaajaloos on vähe spordialasid, kus mängudest ühel alal võtaks osa maksimaalselt lubatud arv sportlasi ja ka koju jääb tugevaid selle ala esindajaid. Ent täpselt nii kümnevõistluses ongi!
KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: kümnevõistlus Tokyos – Eesti spordi ühe kroonijuveeli järjekordne küpsuseksam
/nginx/o/2020/03/06/12993775t1hc0b0.jpg)
2. august 2021, 12:28
Tokyos on Eestit esindamas kolm kümnevõistlejat: eelmise MMi hõbemedaliomanik Maicel Uibo (rekord 8604 punkti), tänavune USA üliõpilasmeister Karel Tilga (8484) ja kolmekordne noorteklasside tiitlivõistluste medaliomanik Johannes Erm (8445). See on meie aegade võimsaim kolmik!
Ja ka koju jäid väga kõrgel tasemel kümnevõistlejad, eesotsas eelmisel kahel MMil meid neljanda ja kuuenda kohaga rõõmustanud ning tänavuses maailma kümnevõistluse ranking'us (seal on mitme aasta punktid – J. K) kõrgel kaheksandal kohal olev Janek Õiglane (8371) ja sellel aastal tugeva arenguhüppe teinud, tänavuses pingereas maailma 12. mees Kristjan Rosenberg (8298)
Seis sel alal on väga lootustandev, arvestades, et mehed on ka päris noored ja üks kuni kolm olümpiat veel ees ootamas.
Eesti kümnevõistluse ajalugu on sama pikk kui kogu maailma kümnevõistluse ametlik ajalugu, sest esimene kümnevõistluse maailmarekordiomanik oligi eestlane Aleksander Klumberg-Kolmpere, kes võitis ka meile sellel alal 1924. aasta olümpialt esimese medali, pronksi.
Järgmist medalit tuli oodata 40 aastat, kui Tokyos tõi nooruke Rein Aun meile hõbeda. Sellele järgnes 36 aastat vahet ja Eesti kümnevõistlus võis pöörata juba kuldse lehekülje, kui 2000. aastal Sydneys seisis Erki Nool kõrgeimal poodiumiastmel ja me kuulsime Eesti hümni. Täiskomplekt olümpiamedaleid peaaegu 100 aasta jooksul, ühel kõige kapriissemal ja raskemal olümpiaalal. Suurepärane!
Miks võib nii kindlalt väita, et kümnevõistlus on Eesti spordiloo üks peamisi kroonijuveele? Vastus on väga lihtne – pole palju alasid, kus 100 aasta jooksul poleks vähemalt pooltel neist Eesti sportlane olnud hooaja lõpuks maailma esikümnes, kõige teravamas tipus. Aga Eesti kümnevõistlus on. Ja kaks kümnevõistlejat on olnud ka päris esimesed: Klumberg-Kolmpere ja aja hammasrataste vahele jäänud legendaarne Heino Lipp.
Tema käes on ka fenomenaalne saavutus 1948. aastast, kui ta tegi Londoni olümpia ajal Tartus üheksa alaga rohkem kui Omil kuldmedali võitnud Robert Mathias kümnega. Võib kindlalt väita, et suure tõenäosusega kaotas Eesti siin oma esimese olümpiakulla kergejõustikus.
Lipp oli tehniliselt stabiilne ja füüsiliselt võimas, aga kuna diktaator Jossif Stalini juhitud Nõukogude Liit ei võtnud Londoni mängudest osa jäi ka Eesti esindajatel seal käimata. Nelja aasta pärast kordus sama.
Kogu selle 100 ja enamagi aasta jooksul on Eesti kümnevõistlus olnud maailma tipus, sest on olnud väga targad ja tublid Eesti treenerid, kes on vastutustundlikult ja harmooniliselt voolinud meie tulevasi tippe. On hoitud ja edasi arendatud maailmatasemel oskusteavet ning seda kannatlikult edasi antud.
Teen sügava kummarduse neile, kes on tribüünil ja kulisside taga loonud kümnevõistlussüsteemi, mida võib kadestada kogu selle ala maailm. Üks särav tulemus ei loo jäävat väärtust ega süsteemi. Üks särav medal särab kirkalt spordiajaloos omal lehel, aga selleks, et ala elaks, on vaja seda enda südames kandvaid inimesi,kes päev päeva järel teevad seda suure armastusega.
Tokyos pole lihtsalt võistlustules kolm väga tugevat maailmatasemel Eesti kümnevõistlejat, vaid terve pika ajalooga Eesti kümnevõistluse treening- ning võistlussüsteem. Kuidas oleme ajaga kaasas käinud, kuidas ettevalmistanud ja kuidas suudavad tänased tipud realiseerida kogutu. Ükskõik, kui tähtis või suure kaaluga on üks võistlus, on veel tähtsam, et ala areneks ja elaks kõrgel tasemel edasi.
Lõpetuseks vaatan Tokyo suunas Eesti kümnevõistlusprofessori Fred Kudu ajatu nõuandega: «Kes võidab, ei katkesta kunagi. Kes katkestab, ei võida iialgi!»
