SPORDIGALA ⟩ Kullasära reedab parima võistkonna favoriidi

Henry Lääne
, sporditoimetuse juht
Copy
Epeevehklemise naiskond võitis Tokyos kuldmedali. Vasakult: Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis.
Epeevehklemise naiskond võitis Tokyos kuldmedali. Vasakult: Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis. Foto: Tairo Lutter/Postimees/Scanpixs Baltics

Eesti aasta parimaks võistkonnaks kandideerib viis tiimi, kuid favoriit on ilmselge: Tokyos olümpiavõitjaks kroonitud epeenaiskond.

Epeenaiskond

Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich ei korraldanud Tokyos küll šokki, sest vehklemise tipp on tihe ning eestlannad sinna ka kuuluvad, kuid kullasoosikud nad polnud.

Kuldmedal on seda magusam, et eestlannad suutsid välja tulla mitmest raskest seisust. Veerandfinaali keskel Poola vastu olid nad nelja torkega taga, kuid lõpuks võideti 29:26. Finaalis Lõuna-Korea vastu alustati hästi ning mindi 7:4 juhtima, kuid vastased pääsesid hiljem ette 15:13. Viimases minimatšis hoidis Lehis aga külma närvi ja tõi Eestile olümpiakulla tulemusega 36:32.

Ott Tänak ja Martin Järveoja

2019. aasta autoralli maailmameistritel läks tänavune hooaeg tegelikult laias laastus aia taha. Tõsi, eks ootused ja lootused on samuti kõrged ning eestlased pidid mitmel rallil esikohalt katkestama, kuna nende masinat tabasid tehnilised probleemid. 

Küll võideti hooajal üks MM-etapp, kui Tänak ja Järveoja domineerisid Lapimaal sõidetud Arctic Rallyt – nad hoidsid esikohta algusest peale. Teine koht nopiti Kreekas ja Soomes, viimasena mahuti poodiumile Keenias.

BC Kalev/Cramo

Eesti klubikorvpalli valitseja võõrustas hooaja hakul Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiri, kus oli kohal mitu heal tasemel Euroopa klubi. Aga tõotatud maale ehk alagrupiturniirile pääses neist vaid üks.

Cramo alistas järjepanu nii Lissaboni Sportingu (Portugal) Bari Mornari (Montenegro) ja Utena Juventuse (Leedu), teenides koha alagrupiturniirile, kus käib veel võitlus järgmisse ringi pääsemise nimel.

Tallinna Flora

Eesti jalgpall on pahatihti olnud kiibitsejate hambus. Meie meestest mehitatud Tallinna Flora tegi tänavu aga midagi vägevat: nad jõudsid Konverentsiliigas ehk Euroopa tugevuselt kolmandas klubisarjas alagrupiturniirile.

Tõotatud maal pole Flora jäänud sugugi häbisse. Käes on kaks viiki Küprose klubi Anorthosise Famagusta vastu, võit Serbia hiiu Belgradi Partizani üle ning enne viimast mängu 9. detsembril on õhus võimalus alagrupist edasi pääseda. Pole paha, pole üldse mitte paha!

Paarisaeruline neljapaat

Sõudmise püha lehm on meile aastate jooksul toonud palju kulda ja karda. Tänavu erandit ei tehtud, sest EMil võideti pronks. Sellega vaat et sama oluline oli aga olümpiale kvalifikatseerumine, mis õnnestus. Tokyos jõuti A-finaali ja saadi kuues koht.

***

2021. aasta meessportlane, naissportlane, võistkond ja treener selguvad rahvahääletuse, spordiajakirjanike ja spordialaliitude hääletustulemuste liitmisel. Võrdsete lõplike punktide korral pälvib tiitli spordiajakirjanike hääletusvoorus parema koha saavutanud sportlane. Lisaks valitakse aasta noorsportlane, kes selgitatakse välja spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletustulemuste põhjal.

Eestis on aasta sportlasi valitud 90 aastat. Esimest korda valiti Eestis aasta sportlasi 1931. aastal, kui Eesti Spordilehe avanumbris küsiti lehelugejailt eelistusi 1930. aasta kohta. Toona nimetati aasta parimaks sportlaseks kergejõustiklane Elmar Rähn. 1933. aastal võttis selle tava ametlikult üle Tallinna spordipressi klubi ning parima tiitli pälvis taas kergejõustiklane – Nikolai Küttis. 1955. aastast on parimate valimine olnud järjepidev traditsioon, mida on aja jooksul täiustatud: 1967. aastast valitakse eraldi aasta mees- ja naissportlast, 1969. aastal lisandus aasta võistkond ning 1988. aastast alates antakse välja aasta treeneri tiitlit.

2020. aastal valiti sportlasteks rallisõitjad Ott Tänak ja Martin Järveoja, aasta treeneriks Anna Levandi ja aasta noorsportlaseks Kelly Sildaru. Läbi aegade enim Eesti aasta parima sportlase tiitleid on pälvinud Erika Salumäe, kes pälvis vahemikus 1983–1996 selle tunnustuse koguni üheksal korral.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles