Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

SPORDIGALA ⟩ Aasta meessportlase valimisel on oodata tihedat rebimist

Vormelisõitja Jüri Vips. FOTO: Dutch Photo Agency/Red Bull Content Pool

Kellest saab Eesti aasta meessportlane? Valikut jagub erinevatele maitsetele, kuid mitte neile, kes hindavad enim pallimängualasid.

Erko Aabrams

Veemoto F-500 klassis kõigile tagatulesid näidanud ja maailmameistriks kroonitud Aabrams täitis tänavu ühes tiitliga üheksa aastat tagasi seatud eesmärgi.

«Tänan oma meeskonda, toetajaid ja itaallasi, kes on mind aidanud kõik üheksa aastat, mil ma olen F-500 MM-sarjas osalenud. Olime terve hooaja kõige kiiremad ja proovisime kõigil etappidel teha stabiilset sõitu, hoida tehnikat ja sõidud lõpetada. Saavutasime kaks ajasõidu võitu, olime neljal korral poodiumil ja saavutasime kaks etapivõitu. Oli unistuste hooaeg,» rõõmustas ta.

Jüri Vips

Eestlastel on autospordimaailmas maruraske tippu pürgida, sest selleks on pahatihti vaja prisket rahakotti. Red Bulli noortesüsteemi kuuluv Vips on aga Kolgata tee ette võtnud ning hoiab vormelimaailma tugevuselt teises sarjas ehk F2-s kaks etappi enne hooaja lõppu viiendat kohta.

Märkimisväärne on seegi, et Vipsist sai tänavu esimene eestlane, kes F2-sarjas sõidu võitnud: ta tõusis Bakuus kaks korda poodiumi kõrgeimale astmele.

Kregor Zirk

Ujuja Zirk on teinud hea hooaja. 200 m vabaltujumises tuli ta Tokyos 13. kohale ning on hooaja lõpus teeninud MK-etappidelt kaks poodiumikohta: ühe teise ja ühe kolmanda positsiooni.

Peeter Olesk

Laskja Oleski hooaja tipphetkeks on suvel võidetud Euroopa meistritiitel täiskaliibrilise püstoli harjutuses. Sealjuures on huvitav märkida, et täpsusküti põhiala on hoopis olümpiakiirlaskmine.

Paar kuud varem, märtsi lõpus, võitis Olesk aga Indias karjääri esimese MK-etapi. Seal pälvis ta esikoha oma põhialal.

Rasmus Mägi

400 m tõkkejooksja tegi ilusa olümpia. Seitsmes koht on küll positsiooni võrra kehvem kui viis aastat tagasi Rios, aga tänavu viis Mägi Jaapanis Eesti rekordi uuele tasemele: 48,11.

Sealjuures osales eestlane kergejõustikuajaloo ühes vägevaimas finaalis, kus norralane Karsten Warholm püstitas 45,94ga uue maailmarekordi. «Sellise jooksu iseloomustamiseks on vähe sõnu. Arvan, et see on läbi ajaloo üks kergejõustiku suuremaid, võimsamaid ja fenomenaalsemaid sooritusi. Ala spetsialistidele, fanattidele on päriselt ka hoomamatu aeg,» tunnustas Mägi konkurenti. «Aeg alla 46 sekundi... Vähe on asju, mis sõnatuks võtavad, aga see oli üks neist!»

Rein Taaramäe 

34-aastane Vader, nii teda hüütakse, lidus tänavu teistel eest Hispaania velotuuri kolmandal etapil, kui finišini oli minna veidi alla kolme kilomeetri. Ainuüksi etapivõit on juba tore asi, kuid märkimisväärne oli seegi, et Taaramäe tõusis paariks päevaks rattamaailma ühe suurema velotuuri üldliidriks.

«Ma oskasin seda etapivõitu oodata, kuna olen üsna heas vormis. Mul on ka väga tark spordidirektor Valerio Piva, kellega rääkisime eile õhtul tänase plaani üle. Eesmärk oli etapivõit ja liidrisärgi noppimine,» sõnas Taaramäe vahetult päras võitu Eurospordile.

«Enne lõppu nägime, et ilmselt teenib üks meist (jooksikutest – toim.) etapivõidu. Mul jätkus kannatust enda võimalus ära oodata. Olen sellises situatsioonis varem ka olnud ning uskusin lõpuni enda võimetesse,» jätkas Taaramäe.

«Ma olen 34-aastane ja mul ei teki enam väga palju võimalusi liidrisärk endale selga panna. Olin sellele Itaalia velotuuril lähedal, kuid nüüd saan seda lõpuks reaalselt kanda. Tahaks kasvõi mõned päevad tunda saada, kuidas sellega sõita on. Olen väga õnnelik!»

Marten Liiv

Kiiruisutaja üllatas spordisõpru MMi 1000 m sõidus, kus sai viienda koha. «Sõit läks üldiselt väga hästi. Stardis tuli sisse väike eksimus, aga õnneks sinna eriti palju aega kaduma ei läinud,» rääkis Liiv. «Sõidus tekkis ka paar eksimust, aga need olid nii minimaalsed, suuri vigu ma ei teinud ja suutsin keskenduda asjadele, mida pidin tegema. Enne võistlust ma mingeid kohalisi või ajalisi eesmärke ei seadnud. Põhiline oli teha seda, mida on vaja teha – keskenduda kurvidele ja enda olulistele kohtadele.»

***

2021. aasta meessportlane, naissportlane, võistkond ja treener selguvad rahvahääletuse, spordiajakirjanike ja spordialaliitude hääletustulemuste liitmisel. Võrdsete lõplike punktide korral pälvib tiitli spordiajakirjanike hääletusvoorus parema koha saavutanud sportlane. Lisaks valitakse aasta noorsportlane, kes selgitatakse välja spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletustulemuste põhjal.

Eestis on aasta sportlasi valitud 90 aastat. Esimest korda valiti Eestis aasta sportlasi 1931. aastal, kui Eesti Spordilehe avanumbris küsiti lehelugejailt eelistusi 1930. aasta kohta. Toona nimetati aasta parimaks sportlaseks kergejõustiklane Elmar Rähn. 1933. aastal võttis selle tava ametlikult üle Tallinna spordipressi klubi ning parima tiitli pälvis taas kergejõustiklane – Nikolai Küttis. 1955. aastast on parimate valimine olnud järjepidev traditsioon, mida on aja jooksul täiustatud: 1967. aastast valitakse eraldi aasta mees- ja naissportlast, 1969. aastal lisandus aasta võistkond ning 1988. aastast alates antakse välja aasta treeneri tiitlit.

2020. aastal valiti sportlasteks rallisõitjad Ott Tänak ja Martin Järveoja, aasta treeneriks Anna Levandi ja aasta noorsportlaseks Kelly Sildaru. Läbi aegade enim Eesti aasta parima sportlase tiitleid on pälvinud Erika Salumäe, kes pälvis vahemikus 1983–1996 selle tunnustuse koguni üheksal korral.

Tagasi üles
Back