Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

KOLUMN ⟩ Jaanus Kriiski kolumn: spordis mehest naist teha ei saa ega tohi

Jaanus Kriisk on ettevõtja ja kergejõustikutreener. FOTO: Sille Annuk

Viimastel aastatel on niigi erinevatest spordiskandaalidest räsitud maailma tulnud sisse veel üks kummaline faktor: kui tunned end vales kehas olevat, siis lihtsalt söö natuke aega tablette ja ütle valjult kõigile, kes sa nüüd oled ning sinu sünnijärgne sünnitunnistus kirjutatakse lihtsalt ümber.

Tundub, et no mis tast siis nii väga karta, las siis mõni olla, kui väga vaja. Algul võib see isegi nii olla, kuid kui inimkonna jaoks mingi järjekordne Pandora laegas täiesti lahti lükata, siis algavad arengud, mida on väga keeruline kontrollida.

Esialgu on tippsporti jõudnud ainult mehed, kes tunnevad ennast naisena. Vastupidi näide puudub või vähemalt pole meediast läbi käinud. Puudub ka näide, et meeste absoluutsest tipust keegi naiste hulka üle koliks. Seega kolivad vaid meeste hulgas läbilöögita jäänud mehed ning tundub, et esmaeesmärk on vaid sportlik võit ja sellega kaasnevad hüved.

Ja siia ongi maetud kogu selle protsessi ohtlikkus: absoluutne võit ja veel parem kui absoluutse rekordiga. Alles see oli mõnikümmend aastat tagasi, kui lõppes aastakümneid väldanud periood, mil naised olid üleloomulikult tugevad.

Võtame ainult ühe ala: naiste kuulitõuke. Peale teist ilmasõda on kõik maailmarekordid alates 1948. aastast kuulunud endiste totalitaarsete sotsmaade naissportlastele ja jõudis oma lõpp-punkti 1987. aasta Natalja Lissovskaja hullumeelse 22 meetri ja 63 sentimeetriga, mis püsib siiani.

Seda perioodi iseloomustab väga tugev anaboolsete steroidide kasutamine ka naiste spordis ja seda just endistes totalitaarsetes sotsmaades: NSV Liit, Saksa DV, Bulgaaria, Tšehoslovakkia jne. Olid need maad ju ka esirinnas sellel perioodil nii anaboolsete steroidide kasutamisel kui ka arendamisel.

Isikliku kogemusena võin tuua näite 1980. aastate algusest Musta mere äärest, kui olin Adleri linnas ülieliidulise ametühingute treeningbaasis laagris. Nagu noortel inimestel ikka, pakkus vastassugu huvi. Tekkisid sümpaatiad ja ühe heledapäise tütarlapsega jõudsin isegi paaril tähesäras õhtul pika jalutuskäigu sooritada. Heledad juuksed, nõtke keha, hele hääletoon, siiras naeratus. Aga siis meil sotsiaalmeediat polnud ja kirju kirjutada vene keeles veel ei osanud ning sinna sügisesse see asi jäi.

Mõned aastad hiljem olin üleliidulistel võistlustel ja järsku hüüdis keegi selja tagant vene keeles «Tere, Jaanus!» Hääl oli mehine ja sügav. Ümber pöörates seisis minu ees seesama heledapäine tütarlaps, aga väga meheliku oleku ja väljanägemisega. No ja see hääl, see ikka ehmatas päris ära. Hiljem vanemad olijad seletasid põhjuse lahti, mis juhtub naistega, kui nad steroide tarbivad.

Tõstja Laurel Hubbard püstitas 1998. aastal Uus-Meremaa rekordeid meesjuuniorite klassis ning hilisemat edu saavutamata meeste hulgas täiskasvanute klassis kolis 2012. aastal üle naiste juurde. Viis aastat hiljem võitis ta MM-hõbeda juba naiste klassis ning võistles mullu Tokyo olümpial. Muide, näiteks mehena rebis ta 135 ja naisena 131 kg. FOTO: Mickael Chavet/ZUMAPRESS/Scanpix

Olles olnud 35 aastat treener ning juhendanud nii bioloogilisi naisi kui ka mehi, võin öelda, et see on kaks täiesti erinevat maailma. Ja kui ma treenin ükskõik mis meest kümme aastat ja tugevalt, siis mõned aastad edasi treenimist mingite rohtudega teda väga palju nõrgemaks ei tee. Jõudu juurde ei tule, aga tase säilib ja siis läheb ta nagu õige mees, vabandust naine, juba võitlusse oma uute sookaaslastega.

Üks peamine erinevus, mis määrab meheks või naiseks olemise, tuleneb testosterooni tasemest.

See tase määrab nii väljanägemise ehk sekundaarsed sugutunnused (välised soospetsiifilised tunnused) kui ka sportliku saavutusvõime, kuna aktiveerib valgusünteesi.

Vastavalt Tartu Ülikooli Kliinikumi normväärtustele on meestel tase 8,64–29,0 nmol/L ja naistel 0,29–1,67 nmol/L. Ehk siis üle kümnekordne erinevus. Ja kui nüüd kümme aastat treenida kümnekordse eelisega, siis andke andeks: naistel pole enam väga võimalust.

Kui need oleks üksikjuhtumid, seediks spordisüsteem nad kuidagi läbi. Nüüd, kui tippsport on muutunud äriks koos väga suurte rahadega, siis võib minna ainult kümnend veel ja bioloogilisi naisi ei jää enamustele tippspordi aladele väga palju alles.

Totalitaarsed riigid, soovides näidata oma elukorralduse paremust, kasutavad selle akna kindlasti ära, ja kindlasti leidub järgijaid ka kolmanda maailma riikides ning ka vaba maailma vabam tiib asub võitlusse mingi järjekordse (vale)õiguse eest.

Lahendus oleks samas väga lihtne nendele, kes ei taha olla ega kvalifitseeru ka looduse poolt kaasa antud näitude põhjal naiste klassi: parasport. Sellel spordi ühel tänuväärsemal suunal saavad spordirõõme nautida kõik, kellele on loodus kas füüsiliselt või vaimselt liiga teinud. Sinna juurde üks vabaklass ja probleem oleks lahendatud.

Tagasi üles
Back