Kaks kunagi ülipopulaarset ratsaspordiala, mis on taas hoogu kogumas ka Eestis

Ukraina kasakad Tallinn International Horse Show'l Foto: Külli Tedre-Gavrilov

Eesti ratsaspordi ajalugu algab, nagu mujalgi maailmas, sõjaväest, täpsemalt ratsaväest. Esimesed ratsavõistlused viidi läbi sõjaväe poolt ning pikalt said võistlustel osaleda vaid sõjaväelased. Ka ratsaspordialade väljakujunemises on suurt rolli mänginud sõjavägi. Kui algselt oli eesmärgiks testida ratsaväelase oskusi või valmistada teda ette lahinguolukordadeks, siis aja möödudes selle osatähtsus langes ning olulisemaks sai sport.

Tänapäeval teatakse eeskätt klassikalisi ratsaspordialasid nagu takistus- ja koolisõit ning kolmevõistlus, mis kuuluvad ka olümpiakavva, kuid nende kõrval on veel põnevaid ratsaspordialasid, millest osad on vajunud unustuse hõlma ja muutunud peatükiks ajaloos.

Sellisteks ratsaspordialadeks võib pidada näiteks piigiga torkamist ja mõõgaga raiumist. Mõlemal alal pidid ratsanikud etteantud distantsilt vastavalt kas torkama või raiuma rajale asetatud objekte. Võistlussport arenes välja ratsaväelase treeningharjutustest, mille eesmärgiks oli arendada ratsaniku mõõga või piigi käsitlemise oskust hobuse seljas. Huvitav on ehk teada, et terarelva käsitlemises peeti Eestis meistrivõistluseidki. Esimesed meistrivõistlused sellel alal peeti 1947.aastal ja viimased 1953.aastal. Nimetatud alade kõrval võiks veel mainida tulirelva käsitlemist, milles ratsanikul tuli mõnesajameetri pikkusel rajal tulistada kuni 10 meetri kaugusel asuvaid kujusid.

Džigiteerimine Foto: Rahvusarhiiv

Ent leidub ka ratsaspordialasid, mis on suunatud eeskätt ratsaniku koordinatsiooni, jõu ja tasakaalu arendamisele. Sellisteks aladeks on džigiteerimine ja voltižeerimine, mis olid kunagi äärmiselt populaarsed. Džigiteerimine on ratsaspordiala, mis nõuab ratsanikult väga head füüsilist vormi ja hobuse täielikku kuuletumist ratsanikule. Sõna džigiteerima pärineb Kaukaasiast ja tähendab julget ratsanikku, kuid on tihedalt seotud kasakate ratsutamiskunstiga. 19. sajandil sai džigiteerimisest Vene tsaaririigi ratsaväe ettevalmistuse kohustuslik osa. Ratsanikud pidid hobuste seljas näitama erinevaid akrobaatilisi trikke nagu näiteks seisma püsti sadula peal, samal ajal galopeerivat hobust või hobuseid juhtides. Niisamuti tuli ratsanikel end sadulast alla riputada ja korjavad üles maha asetatud esemeid või seisavad jalustel püsti samaaegselt märki tulistades. Tänapäeval on džigiteerimine ratsaspordialana au sees ennekõike Venemaal ja Ukrainas, kus korraldatakse ka eraldi võistluseid.

Voltižeerimine Foto: Külli Tedre-Gavrilov

Džigiteerimisega on väga lähedalt seotud voltižeerimine, mis on kõige lihtsamalt öeldes võimlemine hobuse seljas. Tegu on ühe vanima ratsaspordialaga, mille ajalugu ulatub kahe tuhande aasta taha ning millel on pikad traditsioonid Eestiski. Voltižeerimisel sooritab ratsanik liikuva hobuse seljas erinevaid harjutusi, mis panevad proovile tema jõu, painduvuse, tasakaalu ja koordinatsiooni. Voltižeerimine oli üks neljast ratsaspordialast, mis oli esimestel meistrivõistlustel, 1947. aastal, kavas. Vahepeal oli voltižeerimine Eestis varjusurmas, kuid tänapäeval on ala leidnud tee tagasi ratsanike väljaõppesse ning Veskimetsa ja Ihaste ratsakoolis leidub aktiivseid voltižeerimise harrastajaid. Maailmas kogub voltižeerimine üha enam populaarsust ning tegu on Rahvusvahelise Ratsaspordiföderatsiooni (FEI) alaga, milles korraldatakse Euroopa ja maailmameistrivõistluseid.