Tartu ratsabaas kui kultuurikandja

Ihaste Ratsaspordikeskus Foto: Vivika Daniel

Eesti ratsaspordi ajaloos on Tartu ratsabaasil eriline koht ratsutamisoskuse ja –kultuuri kandmisel ja levitamisel suure hulga selliste inimeste hulgas, kellest said hiljem tegijad ja otsustajad teistes valdkondades. Õnneks juhtusid päris alguses selle loomise eest võitlema oma aja mõjukad ja teenekad inimesed. Kõik nad olid fanaatikud omas ajas.

Fred Kudu määrati 1944. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna dekaaniks ja õige pea alustas ta ratsaspordibaasi rajamisega. Evald Nõmm, olles jäänud 1948. aastal pärast sõjaväelisest karjäärist loobumist sisuliselt töötuks, kutsus Kudu ta kohe Tartu ülikooli õppejõuks. Nõmm oli Eesti laskurkorpuse veterinaarteenistuse juhina saanud ratsaspordi käsutusse Tondi maneeži ja asutanud seal 1947. aastal ALMAVÜ Tallinna Ratsaspordiklubi. Tartusse kolides ja kehakultuuriteaduskonna vehklemise ja poksi kateedri vanemõpetaja palgal olles tegi ta kavala käigu – asutas esialgu Tallinna klubi Tartu filiaali ja viis Tallinnast 6 hobust Tartusse. Hobused osteti Tartu ülikooli ratsabaasile absurdselt madala hinna eest, mistõttu tuli hobused hiljem tagastada, ent 1948. aasta jaanuariks oli Tartu ülikooli ratsaspordibaas ametlikult asutatud ja hobukoosseis sealpeale paranes kiiresti.

Ratsabaasi olemasolu peamiseks õigustuseks oli üliõpilastele ratsutamise õpetamine. Ratsabaas teenindas Tartu Riiklikku Ülikooli, Eesti Põllumajanduse akadeemiat, Tartu noorte spordikooli ja moodsat viievõistlust, mistõttu oli õpilasi paarisaja ringis. Kui paarsada õpilast jagada hobuste arvuga, teeb see ühe hobuse koormuseks 10 sportlast, mis tegi hobuste päevaseks koormuseks 3-4 tundi. Kuidas suudeti mõned hobused sellisest koormusest säästa, neid võistlusspordiks hoides, on mõistatus ja saavutus.

Tallinna täielikult võistlusspordile pühendunud väga väikese poolproffide koosseisu vastandina oli Tartus ratsutamine suure hulga kujunemiseas üliõpilaste huvi ja vaimustus. Seetõttu käisid Tartu tallidest ja treeningtundidest läbi paljud hiljem erinevatel aladel tuntuks saanud inimesed nagu Aleksei Lotman, Olev Saveli, Vambo Kaal, Lauri Leesi, Tiit Sinissaar, Hannes Varblane, Tiia Toomet, Laur Karu, Jüri Kasesalu ja Hindrek Meri. Ent nende kõrval olid ka mõned Nõukogude Liidu tšempionid- 1952. aastal võitis Meeta Viirmäe-Selg naiste takistussõidu NSVLi karikale ja Aino Vars kõrgema klassi takistussõidus. 1953. aasta meeste takistussõidu NSVLi karikale võitis Ants Pinding.

Kindlama staatuse saamiseks oli vajalik luua iseseisev ratsaklubi. Alguses loodeti midagi sellist teha ametiühingute kesknõukogu alluvuses, kes peaks ratsakooli üleval. Kuigi juba 1959.a. oli loodud Eesti Spordiühingute ja –organisatsioonide Liit ja selle alluvusse minek oleks võinud rahastamist parandada, kardeti Tartus senisestki ilmajäämist. 1965. aastal sai iseseisev Tartu ratsabaas teoks ja järsku saavutati ootamatu rikkus – suurenes nii töötajate arv kui palgafond.

Ratsaklubi loodud, jätkusid võitlused treeningtingimuste, asukoha ja hobuste pärast. Parimad hobused saadi Moskvast – sealt tulid väljapraagituna Hobot, kellega Ülo Kepp tuli 1969. aastal NVSLi tšempioniks kolmevõistluses, ja osales Euroopa meistrivõistlustel. Äramärkimist väärib ka Grom, kellega Albert Rästa tuli 1967. aastal tuli Eesti meistriks takistussõidus. Eesti spordi eelarvest osteti vahel ka hobuseid, aga need läksid enamjaolt Tallinnasse Tondile, tingimusel, et mõni antakse ka Tartusse. Mida Tartu saab oli alati aga tüliküsimus. Suureks tüliõunaks tartlaste endi vahel oli maneeži kasutamine. Maneežiks, mille mõõdud olid 11 x 21 m, nimetati sovhoosile kuulunud küüni üht poolt.

Ülo Kepp ja Izbõtok Foto: Lembit Peegel/Eesti Spordi- a Olümpiamuuseum

Ratsabaasi asukoht Tähtveres, Eesti Põllumajanduse Akadeemia maal, oli liiga hea ja see ei saanud kaua kesta. Ideid, kuhu ratsabaas üle viia ja korralikud tallid ning isegi maneež rajada, oli palju. Alguses peeti loomulikuks ja võimalikuks saada endale endise 1. ratsarügemendi hooned ja maa-ala Räpina maantee ääres või siis mingi vaba maa Raadil. Aga linnal olid selle piirkonna jaoks uhkemad plaanid, näiteks suure linnahalli rajamine. Reaalsed kavad pandi paika alles siis, kui Ülo Kepp sai Tartu ratsabaasi direktoriks ja avastas enda jaoks Ihaste. Ratsabaasi valmimine kestis kaua, 15 aastat, ning 1992.a. sai see lõpuks valmis. Juba järgmisel ehk 1993. aastal peeti Ihastes Eesti esimene maailmakarika etapp takistussõidus.

Ent suur ratsabaas ei olnud mitte ainult suur võimalus, vaid ka suur mure, sest võistluste korraldamine ja boksikohtade rentimine olulist tulu ei toonud. Aja möödudes ilmnes Ihaste territooriumi erakordne asukoht ja suurus, mis ahvatles ka kinnisvara arendajaid ning 2001. aastal kogu territoorium ja hooned erastati. Suurele osale endisest ratsakeskuse territooriumist kasvas väike linnaosa.

Tartust jäi ratsutamine hinge paljudele, kes otse või kaudselt aitasid arendada ratsasporti Eestis. Harald Männiku isiklikku rolli põllumajandusministrina ei saa kuidagi üle hinnata. Ainuüksi teadmine, et minister on ratsaspordi patroon, pani majandite juhid ratsasportlastele võimalusi leidma. Ka täna juhivad Ihaste Ratsakeskust Tartu ratsabaasi endised sportlased. Ihaste ratsakeskuse tegemistel hoiab silma peal Siim Nõmmoja, kes oli pikaaegne Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär ja Tallinn International Horse Show käivitaja. Temaga koos arendab Ihastes ratsasporti Enno Pille, mitmekordne Eesti meister kolmevõistluses.