R, 7.10.2022

1954 aasta suur ratsavõistlus Tallinnas

1954 aasta suur ratsavõistlus Tallinnas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
ENSV ratsaspordisektsiooni esimees H. Lessel avamas võistlust.
ENSV ratsaspordisektsiooni esimees H. Lessel avamas võistlust. Foto: Rahvusarhiiv

Ratsutamine hakkas pärast Teist maailmasõda N Liidus muutuma sõjaväelaste spordist tavaliseks spordiks. Mujal maailmas toimus see samal ajal, aga kiiremini. Vahepealseks vormiks oli Armee, Laevastiku ja Mereväe Abistamise Vabatahtlikus Ühingu (ALMAVÜ) tegevus, kus treenerid ja juhid olid endised ohvitserid, aga sportlased enamasti eraisikud. Eestile oli see kasulik, sest võistelda tuli mitte liiduvabariikide vahel, vaid üksikute klubide või klubide koondiste vahel.

Tallinna klubi oma Tondi maneežiga ja Eesti kaitseväe traditsioonidega oli nii tugev, et I ALMAVÜ üleliidulistel võistlustel 1950.a. Ivanovos võideti võistkondlikult noorhobuste ettevalmistus, takistussõidud ALMAVÜ karikale ja kõrgem klass ning 25 km rännak. Üldvõistkondlik võistlus toimus 9 klubi vahel ja 9 alal, ning kaotati napilt vaid Ivanovo klubile. Individuaalselt võitis Mihhail Fadejev 5-aastasel täisverelise märaga Glubina noorhobuste ettevalmistuse ja Heinrich Põder igivanal Skulptoril kõik takistussõidud ning Virgo Kotka (hobune teadmata) 25 km rännaku. Tahapoole 3. kohta ei jäädud võistkondlikult ka järgmisel kolmel aastal. 1954. aastal oli Tallinna kord ALMAVÜ üleliidulisi võistlusi korraldada.

Nagu nüüd, nii ka siis oli eestlaste korraldusvõimekus tipptasemel. Sellise sära ja mastaabiga ratsavõistlusi nõukaaja Eestist rohkem ei mäletagi. Võistlusest tehti värvifilm ja mitu reportaaži raadios ning ajakirjanduses, toimus ratsanike rongkäik hipodroomilt Toompeale. Osa võtsid Tallinna, Moskva, Ivanovo, Ukraina, Uzbeki, Kirgiisi, Turkmeeni ja Krasnodari ratsaklubid. Alasid oli palju – peale kogu klassikalise ratsaspordi programmi veel mitu galopivõistlust, terarelva käsitsemine ja voltižeerimine ka. Hobuseid toodi raudteevagunitega kohale ligi 200. Üldkokkuvõttes võitis Ivanovo võistkond, võistkondliku takistussõidu Uzbekistan, võistkondliku kolmevõistluse Eesti.

Võistlusradadel oli huvitavaid meeldejäävaid momente. Sporthobuste kolmevõistluses said Fadejev Reseedal ja Erkman Brunghildal kindla kaksikvõidu.Küllap oli see täiesti aus võit, kuigi sel ajal oli kohalikel sportlastel alati suur eelis – vähemalt maastik oli tuttav ja millist tüüpi takistusi ehitatakse, saadi ka teada. Aga teistel polnud aimugi, mis ja kus neile ette pannakse. Võistlusrada tohtis sportlane näha alles pärast maneežisõitu krossipäeva eelõhtul ja hobusega raja ümbruses liikumise eest võeti võistlusest maha ka siis, kui sa ühtegi takistust ei hüpanud. Isegi takistussõidus ei tohtinud võistlustakistusi hobusele tutvustada. Mäletan, kuidas meie takistussõitjad läksid mõned päevad enne võistlust Tondi Ratsabaasi direktori Sumendu õunapuuaeda Linnu teel valgeksvärvitud angaari hüppama ja mõned poisid pandi tänavale valvama, et kui keegi kahtlaselt ratsaniku moodi inimene tuleb, saaksid meie ratsanikud maja taha peitu minna.

Olga Toome Sokolil 160cm võitja
Olga Toome Sokolil 160cm võitja Foto: Rahvusarhiiv

Takistussõidus ei tahetud vana teenelist Sokolit, sõja läbi teinud Saksa suurtükiväehobust millegipärast enam võistkonda panna ja ta võistles individuaalalal 160 cm kõrgemas klassis, kus Olga Toome sai ilusa ja ülekaaluka võidu. Võistkondlikus kahevoorulises 150 cm takistussõidus olenes Eesti tulemus õppehobusena oma kaera teeninud suure mära Grenada ja tema ratsaniku 18-aastase Enno Kulla sõidust, sest Erkman Nil’iga oli esimeses voorus kukkunud ja hobune jalga vigastanud. Grenada ja Kuld kukkusid nüüd teises voorus, aga olid ikkagi selle vooru parimad ja Eesti sai võistkondliku 3. koha. Individuaalselt oli Kuld viies. Minul algajate grupi õpilasena õnnestus Grenadat kinni hoida, kuni Kuld pärast kukkumist uuesti sadulasse sai. Kõik me olime läbimärjad, sest vihma valas nii, et takistusi polnud kaugemalt selgelt näha, aga eks kukkumine nähti ikka ära. Seda nägin ma ka päris lähedalt, kuidas Rein Taki, kes oli võistlema pandud noorhobuste kolmevõistluses täisverelisel Eskadral, ei jõudnud hobust kurvis tagasi hoida, sõitis küljega vastu puud ning murdis reieluu. See kurv asus kohast, kus praegu on restoran Pirosmani, natuke Nõmme keskuse pool ja rada tuli Mustamäe basseinide suunast, enne Ehitajate tee teetammi oli see ohtlik kurv paremale ja tagasi tuli sõita Mustamäe kalda all olnud jalgrada mööda. Erinevalt Irusse ehitatud sporthobuste krossirajast sealsete kõrgete ja järskude tõusude ning langustega oli see noorhobuste rada tasasel maal ja lihtne. Praegu on seal tihe võsa, aga tollal oli seal puude vahel ruumi galopeerida ka algajate gruppidele. Samal rajal võitis viievõistlejate krossi ja kokkuvõttes tšempionitiitli sama võistluse programmis olnud moodsas viievõistluses meie mees Hillar Müür.

Oli tõesti meeldejääv võistlus. Aastakümneid hiljem korraldasime Niitväljal mingi suure sõpruskohtumise. Ühe kohtunikuna tuli Uzbekistanist kohale vana konkurent üleliidulistelt võistlustelt kolmevõistluses Kamulžan Abdukadõrov. Hakkasime vanu aegu meenutama ja ta rääkis, et oli Tallinnas 1954.a. olnud tallipoiss. Pärast võistluste lõpetamist oli kõva pidu. Tema oli hotelli minnes kuidagi miilitsale silma jäänud ja pani jooksma. Jooksis sinna, kus on Harjumäe bastion, nägi pimedas enda ees madalat aeda, aga ei näinud, et selle taga on tühjus. Tegi suure hüppe ja maandus nii, et murdis mõlemad jalad. Sai päris kaua Tallinnas haiglas olla. „Oli ilus aeg!“ lõpetas ta oma loo.

Märksõnad
Tagasi üles