Takistussõidus ei tahetud vana teenelist Sokolit, sõja läbi teinud Saksa suurtükiväehobust millegipärast enam võistkonda panna ja ta võistles individuaalalal 160 cm kõrgemas klassis, kus Olga Toome sai ilusa ja ülekaaluka võidu. Võistkondlikus kahevoorulises 150 cm takistussõidus olenes Eesti tulemus õppehobusena oma kaera teeninud suure mära Grenada ja tema ratsaniku 18-aastase Enno Kulla sõidust, sest Erkman Nil’iga oli esimeses voorus kukkunud ja hobune jalga vigastanud. Grenada ja Kuld kukkusid nüüd teises voorus, aga olid ikkagi selle vooru parimad ja Eesti sai võistkondliku 3. koha. Individuaalselt oli Kuld viies. Minul algajate grupi õpilasena õnnestus Grenadat kinni hoida, kuni Kuld pärast kukkumist uuesti sadulasse sai. Kõik me olime läbimärjad, sest vihma valas nii, et takistusi polnud kaugemalt selgelt näha, aga eks kukkumine nähti ikka ära. Seda nägin ma ka päris lähedalt, kuidas Rein Taki, kes oli võistlema pandud noorhobuste kolmevõistluses täisverelisel Eskadral, ei jõudnud hobust kurvis tagasi hoida, sõitis küljega vastu puud ning murdis reieluu. See kurv asus kohast, kus praegu on restoran Pirosmani, natuke Nõmme keskuse pool ja rada tuli Mustamäe basseinide suunast, enne Ehitajate tee teetammi oli see ohtlik kurv paremale ja tagasi tuli sõita Mustamäe kalda all olnud jalgrada mööda. Erinevalt Irusse ehitatud sporthobuste krossirajast sealsete kõrgete ja järskude tõusude ning langustega oli see noorhobuste rada tasasel maal ja lihtne. Praegu on seal tihe võsa, aga tollal oli seal puude vahel ruumi galopeerida ka algajate gruppidele. Samal rajal võitis viievõistlejate krossi ja kokkuvõttes tšempionitiitli sama võistluse programmis olnud moodsas viievõistluses meie mees Hillar Müür.
Oli tõesti meeldejääv võistlus. Aastakümneid hiljem korraldasime Niitväljal mingi suure sõpruskohtumise. Ühe kohtunikuna tuli Uzbekistanist kohale vana konkurent üleliidulistelt võistlustelt kolmevõistluses Kamulžan Abdukadõrov. Hakkasime vanu aegu meenutama ja ta rääkis, et oli Tallinnas 1954.a. olnud tallipoiss. Pärast võistluste lõpetamist oli kõva pidu. Tema oli hotelli minnes kuidagi miilitsale silma jäänud ja pani jooksma. Jooksis sinna, kus on Harjumäe bastion, nägi pimedas enda ees madalat aeda, aga ei näinud, et selle taga on tühjus. Tegi suure hüppe ja maandus nii, et murdis mõlemad jalad. Sai päris kaua Tallinnas haiglas olla. „Oli ilus aeg!“ lõpetas ta oma loo.