ANALÜÜS ⟩ Just niisugust mängu ülbe Balkani koondise vastu Eesti korvpallurid vajasidki

Eesti koondis võib rahulolevalt käed kokku panna, taamal on pettunud bosnialased. Foto: Ragnar Peets

Võistkondlikel spordialadel on rusikareegel, et suurturniiride eel peetavate sõprusmängude tulemustele ei tohi liiga suurt tähelepanu pöörata. Sest palju võib olla petlikku. Ent Eesti korvpallikoondise kaht Tartus saadud võitu ei tohi ka alatähtsustada - kasvõi psühholoogilisest vaatenurgast võttes.

1 Sõprus- ja mõisa peale mängudest

Eesti spordiajalukku jääb ilmselt kõige eredama õpikunäitena 2014. aastal jalgpallikoondisega juhtunu. 12. novembril alistati Oslos piisavalt tugev Norra koondis 1:0 ning meie vutiringkonnad vutimeedia toel tõusid tagajalgadele. Rõhutan: tegemist oli maavõistluse ehk sõprusmänguga. Kolm päeva hiljem mängiti EM-valiksarjas ehk punktide peale Vana Maailma alalise autsaideri San Marinoga. Tulemuseks oli hädine 0:0 ning eufoorias olnud seltskond potsatas valusalt maa peale. Rõhutan: see mäng käis mõisa peale.