P, 25.09.2022

Norralased murravad pead omapärase medaliprobleemi üle

Toimetas Karl Juhkami
Norralased murravad pead omapärase medaliprobleemi üle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Karsten Warholmi medalid on küll toredad, ent samaaegselt huvitab norralasi tõsiselt, miks nende naised tiitlivõistlustel poodiumile ei tõuse.
Karsten Warholmi medalid on küll toredad, ent samaaegselt huvitab norralasi tõsiselt, miks nende naised tiitlivõistlustel poodiumile ei tõuse. Foto: Matthias Schrader

Kuigi Karsten Warholm ja vennad Ingebrigtsenid on Norra kergejõustiku viinud vaat et seninägematutesse kõrgustesse, murtakse trollidemaal paraleelselt pead naisatleetide osas.

Nimelt jääb Norra naiste viimane kergejõustikus teenitud kuldmedal praeguseks juba 22 aasta tagusesse aega. Palju roosilisemaks ei muutu seis ka siis, kui võtta arvesse kahvatumat värvi autasud: 2001. aastast alates on norralannad tiitlivõistlustelt koju toonud kõigest kolm hõbedat ja kolm pronksi.

Nende viimane EM-medal pärineb 2018. aastast, kui Karoline Bjerkeli Grøvdal tuli 3000 m takistusjooksus kolmandaks. Viimase olümpiamedali leidmiseks tuleb ajas aga 14 aastat tagasi rännata, kui Kjersti Tysse Plätzer ületas 20 km käimisdistantsil lõpujoone teisena.

Samas, see 2008. aasta Pekingi olümpial võidetud medal ei tundugi nii ammune, kui võtta arvesse, et kergejõustiku MMidel pole Norra naised sel sajandil veel poodiumile tõusnudki.

Norra kergejõustikuliidu spordidirektori Erlend Slokviki sõnul on nad omapärast murekohta omakeskis vaaginud juba pikalt. «Oleme sellest probleemist teadlikud ja tegelikult on see kestnud juba päris pikka aega. Näeme, et naistel on keerulisem spordis tippu jõuda ning tihti lõpetavad nad spordi ka meestest varem ära,» lausus ta Norra ringhäälingule antud intervjuus.

NRK kergejõustikueksperdi Vebrjon Rodali sõnul siin mingit ühest selgitust olla ei saa. «[Tulemustele otsa vaadates] pole küsimustki, et naised on meestest kehvemad. Aga resultaatidega seoses tasub küsida kaht asja: kas see on seotud kehva värbamistööga noorte seas või jätab hoopis soovida meie treeneritöö kvaliteet?»

Slokvik leiab, et pigem on küsimus viimases. «Treenerite teadmistepagasid on ilmselt liiga õhukesed. Poisid on teatavasti iseseisvamad, samal ajal kui tüdrukud vajavad hoolimakat monitoorimist. Paljude tüdrukute jaoks on tipptasemele jõudmine liiga keeruline, kuid paraku puudub meil selles valdkonnas ka ekspertiis.»  

Märksõnad
Tagasi üles