JAANUS KRIISK ⟩ Karjuv vajadus kehalise hariduse tundide järele ehk ENSV võiks ükskord läbi saada

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Seoses Ukrainas toimuva sõjaga on meil järjest valjemini tulnud päevakorda jutud riigikaitse õpetamisest koolis. Jutt on ebalev, aga siiski juba räägitakse. Ent kas keegi kujutab ette riigikaitset ükskõik millisel tasandil füüsiliselt võimeka inimeseta? Ei kujuta!

Kui aga loeme Eesti haridusvaldkonna arengukava aastani 2035, puudub seal igasugune rõhuasetus kehalise arengu kohta. Selle koostamisel isegi ei küsitud spordiinimestelt ühtegi arvamust.

Jätkame meeletut tuupimist, aga sellega kaasnevat elanikonna füüsilist taandarengut püüame katta asendustegevustega. Valikuvõimalustena on laual kas palju (loe: pealiskaudselt) ja üliintensiivselt või vähem (loe: põhjalikult) ning teadusepõhiselt. Nagu võib aru saada, jätkame esimese variandiga, kus statistiline keskmine PISA testi tulemus on olulisem üksikisiku tegelikust vaimsest ja füüsilisest võimekusest.

Ning seda olukorras, kus teaduse tase võimaldaks teha väga selged persoonipõhised arengukavad ja testimismetoodika!

Eesti spordivaldkonnas toimub killustumine nii juhtimises kui ka rahastamises. Järjest rohkem projektijuhte, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid ning sellega kaasnevaid suuremaid ja väiksemaid juhte ja juhikesi.

31 aastat pärast taasiseseisvumist on spordiliikumise ja spordihariduse tulemuseks see, et kogu see väga tähtis teema on oma olemuselt taandunud vabatahtlikuks algatuseks läbi lugematute MTÜ-de ning ülevaltpoolt suunatavaks initsiatiiviks läbi mõne sihtasutuse.

Seejuures on spordirahvas ise allaheitlikult nõus kogu selle (taand)arenguga, et sport on jäänud koolis vahetundide aseaineks ning sedagi peamiselt algklassides. Jah, natuke veel püütakse sporti ja liikumisharrastust viia erinevate MTÜ-de projektidena koolidesse, aga seda suhteliselt kaootilise tegevusena.

Hiljuti saime lugeda, kuidas kutsuti ellu järgime sihtasutus ja eraldati sellele 700 000 eurot. Tegevuseesmärgiks on suunata kogu Eesti sportima, peamiseks tegevusvahendiks «õige sõnum»! Kui võtta palgakulud ja muud püsikulud, siis väga palju «õige sõnumi» jaoks iga Eesti inimese kohta üle ei jää.

Minule kui ettevõtjale on alati jäänud arusaamatuks Eesti spordivaldkonnas toimuv killustumine nii juhtimises kui ka rahastamises. Kui kogu maailm püüab liikuda järjest rohkem efektiivsuse suunas, siis Eesti sport kihutab vastassuunas. Järjest rohkem projektijuhte, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid ning sellega kaasnevaid suuremaid ja väiksemaid juhte ja juhikesi.

Milleks? Eesmärk peaks ju olema üks – terve inimene. Kui see null-koma-null-null protsenti, kes pärast täisealiseks saamist tippspordiga jätkab, kõrvale jätta, siis ülejäänute jaoks tähendab spordiga tegelemine ainult ja ainult ettevalmistust töiseks eluks järgneva 50-60 aasta jooksul.

Miks siis riik käitub spordijuhtide ja otsustajate nõusolekul niimoodi? Vastus on väga lihtne: keegi ei taha tulemuse eest vastutust võtta. Aga tulemus on kehv ilma ennustamatagi.

Praegu saab aasta lõpul suurelt lavalt jälle suurejooneliselt hõisata, kuidas on otsustavalt asutud asja kallale, eraldatud vahendeid ja loodud tänaste spordijuhtide initsiatiivil järjekordne sihtasutus, kus tagatakse... Ehk järjekordne suur linnuke. Nii nagu mõni aasta tagasi Eesti spordijuhtimise lipulaev MTÜ EOK teatas Eesti spordieelarve kahekordistamisest, ehkki tegelikult tõsteti lihtsalt olemas olnud Eesti spordi raha ühele eelarvereale kokku.

See oli postsovetlik näitemäng. Ainus, mida polnud ENSV ajaga võrreldes, oli mingi medali kinnitamine tööliskollektiivi rändlipule. Mõtleva spordiinimesena piinlik hetk.

Vabas maailmas saab inimene harmooniliselt areneda ainult targas ja teadusepõhises keskkonnas ning meil on selleks ainult 12 aastat koolis ja enne seda lasteaias. Sel perioodil on arenev organism kõige vastuvõtuvõimelisem ning kõige suuremate tahteliste omadustega kaasa lüüa. Kõigile lastele meeldib liikuda, mängida, sportida.

Kuid seda peab tegema iga päev ning süsteemselt ja persoonipõhiselt. Vaja läheb kehalise hariduse tundi. Nii praktilisi kui ka teoreetilisi tunde. Vabas ühiskonnas saab kestva tulemuse saavutada selles valdkonnas ainult teadlikkuse abil.

Ainult teadlik inimene saab aru, et inimese peamine ning ainuke tööandja on tema keha.

Noor inimene peab aru saama, miks mingi asi on kasulik, mingi kahjulik. Lihtsad teaduslik-praktilised põhjendused ja näited. Vältida tuleb keerulist juttu. Miks ja millal midagi süüa ja juua ning ning miks seda või teist mitte. Kuidas arendada erinevaid võimeid, kuidas oskusi, ning mis on kõige sobivam just konkreetsele noorele inimesele. Milleks ja milliseid teste on vaja teha, et teada saada, kas koormus on õige? Ja nii päevast päeva, aastast aastasse tarkust tilgutades saavutaksime päris hea tulemuse.

Asendutegevustega ei saavuta seda mitte kunagi, kõik jääb postsovetlikuks loosunglikkuseks. Mõned kümned tuhanded spordihuvilised ühelt rahvaspordi ürituselt teisele iganädalalaselt liikumas võib kokku anda toreda summa osalemiskordi, aga kehalt ja vaimult tervet Eestit me sellega ei saa.

Kui tahame reaalset käegakatsutavat tulemust 20 aasta pärast, on lahenduseks ainult ja ainult teaduslikult ülesehitatud kehalise arengu tund koolis. Sest ainult teadlik inimene saab aru, et inimese peamine ning ainuke tööandja on tema keha.