Must reede – see väljend sobib kõige paremini iseloomustama Eesti pisikese kergejõustikukoondise esinemist MMil Istanbulis. Võistluse eel võis seniste tulemuste põhjal loota, et Anna Iljuštšenko mahub kõrgushüppes kaheksa finalisti hulka, Mikk Pahapill aga suudab sekkuda vähemalt pronksmedali konkurentsi. Tegelikult mõlemad põrusid.
Esimese päeva nelja ala järel kaotab Pahapill oma isikliku rekordi graafikule 584 (!) punkti ja on selgelt viimane ehk kaheksas. Seitsmendal kohal asuvast kuubalasest Yordani Garciast lahutab teda 150 punkti, maailmarekordi graafikut edestavast liider Ashton Eatonist aga 602 silma…
«Kehalised näitajad on head, kuid tulin siia baastreeningu pealt. Korralikuks võistlemiseks oleks treeningutel vaja rohkem tegeleda kergejõustikuga,» selgitas Pahapill alamõõduliste tulemuste tagamaid. «Ma ei ole nii tegija, et igast olukorrast tulistada. Pidin langetama valiku ja otsustasin keskenduda suvehooajale.»
Pahapill jooksis eile 60 m 7,27, hüppas kaugust 6.74, tõukas kuuli 14.54 ja hüppas kõrgust 1.94. «Teadsin, et sprindikiirust mul pole, kuid näiteks kõrgust olen treeningutel hüpanud päris hästi – siin aga ei suutnud ma end üldse kokku võtta. Kui õiget tunnetust pole, laguneb ka tehnika,» arutles Pahapill. «Sellises seisus MMile tulekut ma ei kahetse – olin selle koha ise välja võidelnud ja seepärast tulin ka kohale.»
Võistluseelne prognoos, et seitsmevõistluses antakse pronks üsna odava tulemusega, pidas paika. Eatoni ja ukrainlase Aleksei Kasjanovi järel nopib selle ilmselt valgevenelane Andrei Kravtšenko, ent suure tõenäosusega ei kogu ta kuigi palju üle 6100 punkti.
Iljuštšenko ei pidanud naiste kõrgushüppes lõppvõistlusele pääsemiseks tegema midagi üleloomulikku – kaheksa finalisti hulka viinuks esimesel katsel ületatud 1.92. Paraku jäi see kõrgus Eesti parimale naiskergejõustiklasele sootuks alistamatuks. «Ma ei teinud ühtegi korralikku hüpet,» nentis kolm esimest kõrgust avakatsel ületanud piiga.
Kuigi Iljuštšenko on tänavu mitu korda hüpanud teatavat taset näitava 1.90 ja korranud ka Eesti siserekordit 1.93, ei õnnestunud tal enese sõnul talve jooksul õiget hüppetehnikat leida. «Igal võistlusel hüppasin erinevalt, 1.93 ületamine oli juhuslik,» nentis ta. «Jalg oli tegelikult väga tugev, kuid ma ei suutnud seda korraliku äratõuke jaoks kasutada.»
Pärast veebruari keskel toimunud Eesti meistrivõistlusi keskendus Iljuštšenko MMiks valmistumisele ning tõi sellele ohvriks ka viimase koduse Kuldliiga võistluse, paraku ei andnud see soovitud tulemust. «Viimastel treeningutel tekkis hoojooksu uus viga, hakkasin sammu venitama. Teadsin, milles on probleem, kuid ei osanud seda parandada,» rääkis ta.
Ja kuigi Iljuštšenko oli MMi lõppvõistluselt eemalejäämises sügavalt pettunud, tõdes ta, et sisetingimustes võistlemine pole talle kunagi hästi sobinud. Kitsukesel pinnal on korraga väga palju erinevatel aladel võistlevaid sportlasi ning ruuminappus segab. Pealegi on ühe hooaja jooksul kaks korda tippvormi jõudmine ebatõenäoline.
«Õunapuu õitseb ju ka aastas vaid korra,» sõnas ta ja lisas, et erinevalt paljudest tippudest ei mõelnud ta sisehooaega väga kergelt võtta või sootuks vahele jätta. «Usun, et talvel võistlemine ei mõjuta minu suviseid tulemusi.»
Sisehooaja lõpp ei tähenda Iljuštšenko jaoks puhkuse algust, selleks pole lihtsalt aega. «Talvehooajaks valmistusin neli-viis kuud, välishooaja alguseni on aga alla kolme kuu,» selgitas ta. «Loodetavasti saan kevadel senisest rohkem harjutada. Võib-olla oligi probleem selles, et ma ei saanud sisehooaja eel piisavalt treenida – töö ja õpingud röövisid palju aega, harjutasin vaid kord päevas. Kevad on selles mõttes rahulikum, ehk saan nädalas mõnel päeval ka kaks korda harjutada.»
Iljuštšenko päevi täidab tipptasemel sportimise kõrval ka igapäevane töö ja õppimine ortodontia residendina. Koduseks saanud Tartu kõrval viib töö ta kord kuus ka patsientide juurde Jõhvi.
Olümpia on aga piisavalt oluline sündmus, et eelolevat suve erakordselt tõsiselt võtta. «Juba sügisel ettevalmistust alustades, oli eesmärk Londoni olümpia,» kinnitas nääpsuke kõrgushüppaja.