Eesti suusailmast kõrbesse MMile
21. veebruar 2023, 19:30
Juba 25. veebruaril kirjutavad Eesti kestvusratsutajad uue peatüki Eesti ratsaspordi ajalukku, kui esindavad Eestit meeskonnaga maailmameistrivõistlustel (MM). Kuidas aga valmistusid eestlased kõrbes toimuvaks MMiks Eesti lumistel metsateedel?
Start 160 km pikkusele distantsile antakse 25.02 varahommikul ning kogu Eesti viieliikmeline võistkond koos teiste meeskonnaliikmetega on praeguseks juba Araabia Ühendemiraatides kohal. Käisime aga vahetult enne pikka reisi kestvusratsutajatel külas ja rääkisime, mis asi see kestvusratsutamine üldse on ja kuidas hobuseid pikaks distantsiks Eesti krõbedas külmas ette valmistati.
Viimase hetke muudatused
Kestvusratsutajate kohanemisvõimet, närve ja kannatlikkust on testitud mitmel korral. Esmalt pidi MM toimuma Itaalias möödunud aasta oktoobris. Kõigile ootamatult teatas Rahvusvahelise Ratsaspordi Liidu (FEI) septembris, et Veronas MMi ei toimu ning otsitakse aktiivselt uut võistluspaika. Maailmas ei ole just palju kohti, mis on võimelised võõrustama suuri tiitlivõistlusi ja sestap polnud ehk eriti üllatav, et uueks võistluspaigaks valiti Butheebi võistluskompleks Araabia Ühendemiraatides. Aga see polnud veel kõik. Hiljuti andsid korraldajad teada, et hobuste lennuk ei välju mitte Belgia Liège’i lennujaamast, vaid Amsterdamist. Murphy seaduse kohaselt laekus see info võistlejateni pärast seda, kui inimeste lennupiletid olid kinnitatud.
Hobused reisivad lennukiga AÜE-sse 9 tundi kestva otselennuga. Koos hobustega on lennukis 10-liikmeline meeskond ning ehkki sportlasi lennukisse oma hobuste juurde ei lubata, kantakse hobuste eest esmaklassilist hoolt ja neil hoiab silma peal kogenud personal.
Kuidas hoida hobused võistlusvormis?
MMi nihkumine oktoobrist veebruarisse tähendas uute plaanide tegemist, eeskätt puudutas see hobuste treeningkavade ümbertegemist. Talv on reeglina see aeg, kus võetakse aeg maha ning hobused naudivad väljateenitud puhkust. Tänavu tuli oma puhkused ära puhata oktoobris ja novembris ning kergete trennidega alustati juba detsembris.
Puhkus on tegelikult hobuste treeningplaani oluline osa. “Hästi treenitud hobune ei kaota 2-4 nädalaga võistlusvormi. Vastupidi, puhkus tuleb hobusele kasuks ning on treeningkava üks osa. Puhkus aitab hobuse vormi parandada ning annab hobusele võimaluse taastumiseks,” räägib Astra Nilk.
Tulles tagasi eespool kõlanud küsimuse juurde, siis kuidas treenida MMiks, kui väljas valitsevad miinuskraadid ja jäised teeolud? Õnneks pole MM-ile sõitvate hobuste puhul niivõrd oluline treenimine, vaid hea võistlusvormi hoidmine. Selleks piisab, kui saab nädalas kas või pool võistlusdistantsi (80 km) sõita. Arvestades ilmaolusid, on sporlased pidanud olema leidlikud ja nutikad leidmaks võimalusi trenni tegemiseks.
Võistlusteks aitas valmistuda Armas toimunud treeninglaager (loe pikemalt Hobumaailmast). Eriti kiidavad sportlased treener Fernandot – tal on palju kogemusi ja teab sporti läbi ja lõhki. Lisaks toovad sportlased välja, et Fernando ühendab meeskonda ning tekitab tiimitunnet ning tunnustavad teda meeskonna ülesehitamise eest.
Kui pikk on üks võistluspäev?
Kui takistussõidus läbitakse parkuur minutiga, koolisõidus arvestatakse skeemi sõitmiseks mõned minutid, siis kestvusratsutamises kulub 160 km läbimiseks 14-16 tundi, millest umbes 10 veedetakse sadulas. See tähendab, et nii hobune kui ratsanik peavad olema väga heas vormis. Ratsanik ei tohi hobust segada, peab olema heas tasakaalus ja hobusele võimalikult kerge koorem. Viimane tähendab, et nii palju kui võimalik, proovitakse ratsutada poolistakus.
Ent 160 km läbimine ei ole ainult füüsiline pingutus, see nõuab ratsanikult ka vaimset tööd ja kaasamõtlemist. Hobune võib tahta ju algusest peale esimeste seas joosta, ent kui lasta tal esimesel ringil kihutada, siis kas see hobune jaksab veel 5 ringi vastu pidada? Ilmselt mitte. Ratsanikul tuleb valida õige tempo, arvestades pinnase ja ilmaga.
Kestvusratsutamine seab lisaks füüsilisele vormile kõrged nõudmised ka horsemanshipile. Ratsanik peab oskama hobust lugeda ning tunnetama sadulas rütmi, sest väiksemgi erinevus rütmis võib tähendada, et hobusel võib olla ebamugav või valus. Ratsanik peab oskama hoida hobust aeroobses töös, sest vaid siis on hobune suuteline niivõrd pikka distantsi läbima. Ehkki esmapilgul võib tunduda, et kestvusratsutamises ei ole oluline, et ratsanik vahetaks traavis kergendamise jalga või mis jalast hobune galoppi jookseb, siis sportlased lükkavad selle arvamuse ümber ning kinnitavad, et jälgivad ka seda, et koormus mõlemale hobuse kehapoolele oleks võrdne.
On ülioluline, et nii ratsanik kui groomid oskaksid hobuse kehakeelt lugeda ning oskaksid märgata väiksemaidki kõrvalekaldeid normist. Suur terviserike või probleem näitab ennast alguses väikeste märkidena ning kui need märgid õigel ajal maha magada või neid eirata, võib hobuse tervis ohtu sattuda.
Mõistagi on eeltoodu oluline ka teistel ratsaspordialadel, ent kestvusratsutamise eripära on see, et suure osa võistlusest on hobune ja ratsanik üksi. Just seepärast on määrava tähtsusega, et võistlejad oma hobuseid läbi ja lõhki tunneksid ja oleksid suurepärased hobuseinimesed. Ja Eesti kestvusratsutajad seda kahtlemata ka on. Nael kapja!