Peep Pahv: milleks olla parim?

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.
Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Kõige tähtsam küsimus on see, miks on vaja teha tippsporti. Mida see annab, kui oled näiteks maailmas esimene? See ongi spordis võtmeküsimus, et miks sa seda teed. Välised motivaatorid on teada – raha, au ja kuulsus. Aga need ei pane sind trenni tegema, need pigem häirivad ja mõjutavad motivatsiooni negatiivselt. Sees on miski, mis liikuma paneb ja aastast aastasse seda tegema sunnib.



See mõtisklus kuulub Eesti viimase kümnendi parimale laskesuusatajale Eveli Sauele. Kardan, et endisele tippsportlasele, sest kui ta ei leia endas vastust küsimusele, mida annab talle võit, pole temas ka enam sisemist jõudu võidelda treeningutel iseenda ja kõige ümbritsevaga.

Tänavu harrastaja kombel harjutanud Saue sai MMil 35. koha, kuid kas see on tulemus, mille nimel tasub kulutada raha ja aega? Oleks tegemist noore või areneva sportlasega, siis kindlasti. Aga kui sa tead ka ise, et võimed lubaksid enamat, kuid tööd pole selle nimel tehtud, siis vaevalt.

Loomulikult saab võitjaid olla vaid üks, kuid spordi olemus eeldab, et need, kes täna on 20. või 55. kohal, teevad kõik selleks, et järgmisel võistlusel olla tipule lähemal ja ülejärgmisel tõusta ise poodiumi kõrgemale astmele. Tõsi, on ka neid, kes isegi endast absoluutselt kõik andes ei küündi kunagi kõrgemale 50. kohast. Kui nad aga oma lae saavutavad, ongi nad omamoodi võitjad – oma taseme parimad.

Kahjuks on igas eluvaldkonnas liiga palju niisama kaasaloksujaid, inimesi, kes ei püüagi pingutada. Rahuldutakse keskpärasusega, mis võimaldab saada stabiilselt palka, kuid tehtud töö kvaliteet ja tase ei ole neile tähtis.

Neil puudub sisemine põlemine ja ilmselt ei esita nad endale kunagi ka küsimust, kas anda koolis niisama tunde või teha oma aine õpilaste jaoks põnevaks ja hästi omandatavaks, kas olla puutööl hinnatud käsitöömeister või kümme aastat järjest ühesugust juppi treiv liinitööline, kas visata korvpalliplatsil ka tugevaimatega võisteldes 20 punkti või rahulduda pinginühkimise ja õhtuti mängumeestele ööklubi ukse avamisega…

Kui nende inimeste jaoks pole selge, mida annab neile see, et olla parim õpetaja, tisler või korvpallur, tegelevad nad vale erialaga. Kui nad ei soovi saada parimaks mitte üheski valdkonnas, ei loo nad mingeid väärtusi.  
Mis aga puutub loo alguses tsiteeritud Eveli Sauesse, siis loodan südamest, et ta leiab endas vastuse, miks saada parimaks laskesuusatajaks või pürgida tippu oma praegusel erialal analüütikuna. Tung olla parim viib elu edasi, mitte lihtsalt raha, au ja kuulsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles