Eesti suusakoondise MK-hooaeg oli üks viimaste aastate nigelamaid – hooaja kokkuvõttes mahtusid esisaja hulka vaid kaks meest ja kaks naist.
Suusakoondist ootavad muutused
20. märts 2012, 08:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase aastaga palju räsida saanud Eesti suusatamist ootavad suvel uued muudatused. Sportlased, treenerid ja alaliidu juhid on ühisel seisukohal, et nii nagu tänavu pole mõtet jätkata ning koondis vajab uut peatreenerit ja treeningusüsteemi, mis aitaks sportlastel madalseisust välja tulla.
Madalseis on aga Eesti suusatajate hooaja ilmestamiseks õige sõna – MK-sarja kokkuvõttes jõudis esisajasse vaid kaks meest ja üldse tänavusel hooajal punkte kogunud 152 suusataja hulgas oli vaid kuus meie kaasmaalast. Naisi jõudis punktikohale kaks ja nemadki olid selles seltskonnas juhukülalised.
Kindel on see, et uuele hooajale minnakse vastu uue peatreeneriga, sest tänavu kohusetäitjana selles ametis olnud Raul Olle kinnitas, et ei taha enam jätkata. «See pole minu kutsumus, mulle meeldib rohkem organisatoorne töö,» sõnas seni suusaliidu spordidirektorina tegutsenud mees.
Raha ei paku keegi
Kas uus peatreener tuleb välismaalt või leitakse sobiv kandidaat eestlaste hulgast, pole veel selge. «Kõigepealt tuleks rääkida mõnede Eesti treeneritega,» arvas Olle. «Tegelikult sõltub palju sellest, millist rolli peatreeneril nähakse. Paljud koondislased harjutavad ju oma isiklike treenerite juhendamisel. Mingit klubi tasemel peatreenerit pole küll mõtet välismaalt tuua.»
Suusaliidu peasekretär Margus Hernits märkis, et peatreeneri valikul saab määravaks ka rahakoti paksus. Tänavuste sõitude taustal pole aga raha üleküllust oodata. «Selliste tulemuste pealt ei tule keegi ise raha pakkuma,» nentis Hernits. «Osa toetajatega on meil raamlepingud Sotši olümpiani, kuid summad võivad ikkagi muutuda. Samas on selge, et otsused tuleb langetada ja muutused tulevad.»
Täielikult ei saa välistada ka Mati Alaveri naasmist peatreeneri toolile. Eelkõige sõltub see juunis toimuvast spordiarbitraaži otsusest Andrus Veerpalu dopinguasjas. Alaver kordas varem väljaöeldut, et negatiivse otsuse korral ei kavatse ta enam alaliidu juhtorganites jätkata.
Hernitsa hinnangul tuleks aga asjad saada selgeks varem kui juunis ning lahendus peaks olema selge ja läbipaistev. «Kõik peaksid saama aru, kes siis lõpuks on peatreener. Tänavu jäi peatreener paljudest võistlustest kõrvale, kuna polnud mõtet sõita kohale vaid sellepärast, et oled peatreeneri kohusetäitja ametis,» mõtiskles Hernits.
Lisaks koondise peatreeneri isikule tuleb saada selgeks ka see, kelle juhendamisel jätkavad sprinterid. Tänavu oli nende pealikuks nooruke Tanel Ojaste, kuid tulemused jätsid soovida. Timo Simonlatseri arvates vajatakse sprinterite hulgas selget visiooni, kuidas edasi minna. «Samamoodi jätkates pole me tuleval hooajal maailmas konkurentsivõimelised,» nentis ta.
Simonlatser lisas, et peab siiski eelkõige analüüsima oma tegemisi ja otsima vastust küsimusele, miks sportlik vorm hooaja teises pooles järsult langes. Vastuseid on aga vaja, sest ees ootab tsükkel, kus kolm aastat järjest peetakse suusatamises suurvõistlus.
«Usun, et pingutamisel on mõtet – tänavu sain kaks korda eelsõidust edasi ja mõlemal korral jõudsin poolfinaali. See sisendab suuremat optimismi kui jõuda viis korda veerandfinaali, kuid lõpetada alati kohtadel 25.–30.»
Distantsisõitjate liidriks peetav Aivar Rehemaa jõudis tänavu punktikohale vaid kahel korral ning leppis MK-sarja kokkuvõttes 132. kohaga. Asjad polnud paremad ka aasta tagasi, kui ta lõpetas vaid koha võrra kõrgemal.
«Tänavust hooaega võib hinnata kahest vaatevinklist – optimistina ja pessimistina,» rääkis Rehemaa. «Pessimist vaatab, et jõuda vaid kaks korda punktidele on tõesti nigel. Kuid nendel kordadel, eriti veel Holmenkolleni 50 km distantsil, oli tulemus selline, et paremini olen sõitnud vaid kaks korda elus.» Rehemaa pidas silmas FIS-punkte ehk täpsemalt öeldes kaotust võitjale.
Suusamehe sõnul näitasid need tema enda jaoks, et asi polegi nii hull, vaid sarnanevat 2008. aastaga. Teadupärast järgnes sellele üks Rehemaa karjääri edukamaid hooaegu. Hooaja teises pooles, kus üldkokkuvõttes polnud enam midagi kaotada, otsustasid Rehemaa ja treener Anatoli Šmigun katsetada ekstreemseid ettevalmistusnõkse.
Tagasihoidlikud tulemused
«Proovisime erinevaid lõigu- ja kiirustreeninguid,» selgitas ta. «Uueks hooajaks valmistudes tulevad kindlasti mingid muutused, kuid mitte väga suured. Üritame oma rida edasi ajada.»
Rehemaa oli ka ainus, kes distantsisõitjatest punktikohale jõudis. Alaveri õpilaste ringi kuuluvad Karel Tammjärv ja Algo Kärp leppisid veel tagasihoidlikumate tulemustega. «Ma ei salga, et lootused olid kõrgemad,» nentis Alaver ja tõstis positiivse poole pealt esile Tammjärve sõite U-23 MMil ja Rogla MK-etapi 32. kohta. «Ettevalmistuslaagris nähtu põhjal olime aga optimistlikumad ja tõstsime koormusi kõrgemale. Sellest tekkis aga suurem vigastuste ja haigestumiste arv.»
Olenemata sellest, mis toimub Eesti koondise juhtimisega, kavatseb Alaver jätkata tööd oma õpilastega. Seejuures näeb ta neis korralikku perspektiivi. «Kareli ja Algo jaoks oli tänavune hooaeg võrreldav Andrus Veerpalu ja Jaak Mae hooajaga 1995–96. Tegemist on perioodiga, kus sportlane teeb kõvasti tööd, kuid tulemust veel ei ole ja keegi ei saa seda tööd näha.»
Rehemaa rõhus aga veel ühele olulisele detailile. Ta möönis, et rahaliselt võib eelolev hooaeg tulla eelmistest keerulisem, ent kõige tähtsamaks pidas ta seda, et alaliit suudaks hoida koondise juures abipersonali. «Loodan, et hooldemeeskonda suudetakse koos hoida, tänavusest hooajast õppisid nad päris palju. Lisaks on oluline, et koondise juures suudetakse hoida massööri,» rääkis ta.