:format(webp)/nginx/o/2024/08/05/16271111t1hbe42.jpg)
Aastate jooksul on rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) näinud kurja vaeva, et parandada naiste positsiooni olümpial. Püüdlused näivad lõpuks vilja kandvat: pühapäeval lõppenud Pariisi mängud olid esimesed, kus osales võrdsel arvul mees- ja naissportlasi. Võrdõiguslikkuse etaloniks suurel spordipeol võib pidada ratsutamist, mis on ainus ala, kus mehed ja naised võistlevad teineteise vastu.
Esimest korda said naised õiguse olümpial võistelda 1900. aastal Pariisis, mil nad moodustasid 2,2 protsenti osalejate arvust. Ajas on see arv järk-järgult kasvanud: 2012. aastal Londonis moodustasid naised 44 ja 2021. aastal Tokyos 48 protsenti osalejatest.
Suur samm võrdõiguslikkuse edendamisel astuti 1952. aasta Helsingi mängudel, mil naised lubati esimest korda ajaloos võistlustulle ratsutamise koolisõidus, kusjuures meestega konkureeriti kohe samas arvestuses.
Teistel ratsaspordi olümpiadistsipliinidel ehk kolmevõistluses ja takistussõidus said naised suurele spordipeole vastavalt 1964. ja 1976. aastal.
Kuigi mehed ja naised võistlevad koos, siis kas emmal-kummal sool võiks ratsutamises mingites aspektides siiski eelis olla?
/nginx/o/2024/08/05/16271105t1h4434.jpg)
2014. aastal tegi Austria teadlane Christine Aurich koos kolleegidega uuringu, mis kinnitas ratsutamise sooneutraalsust.
Nende eksperimendis pidi iga hobune kahel puhul läbima takistusraja, ühel korral nais-, teisel meesratsutajaga, kusjuures sõitjatel oli sarnane ratsutamiskogemus. Katse käigus jälgiti hobuste ja ratsanike stressinivood, mõõtes sülje kortisooli taset ja südame löögisagedust.
Kuigi hobuste kortisooli tase tõusis testi ajal, polnud see korrelatsioonis ratsaniku sooga. Samuti polnud hobuste südame löögisageduse kasv seotud sellega, kas sadulas istus mees või naine. Katsed ratsanikega andsid sarnaseid tulemusi.
Teises katses uuriti sadula kaudu hobuse seljale avalduvat survet. Uuring kinnitas taas sooneutraalsust: surve jaotus sugude lõikes ei erinenud ja ratsanike kehahoiakus meeste ja naiste puhul erinevusi ei esinenud.
«Eeldades, et ratsutamisoskuses ei ole erinevusi, ei tundu hobuse vaatevinklist oluline, kas sadulas istub mees või naine,» võttis Aurich tulemused kokku.
Spordiala sooneutraalsuses on veendunud ka rahvusvaheline ratsaspordiliit (FEI), eesotsas peasekretäri Sabrina Ibáñeziga. Tema sõnul seisnebki ratsutamise ilu selles, et tegemist on spordialaga, kus sooline aspekt rolli ei mängi, vaid edu sõltub sportlase osavusest ja hobusega suhtlemise oskusest, mitte füüsilisest jõust, vastupidavusest või kehakujust.
Pariisis debüteerinud Eesti takistussõitja My Relander, kes oli 70 sportlase konkurentsis üks tosinast naisest, sõnas pärast võistlust sooneutraalsust kommenteerides: «Ma ei ütleks, et meestel on eelis, sest ratsasport pole jõuala. Sa ei saa jõuga hobuseid kuidagi sundida, vaid pead looma hobusega koostöö.»
Küsimuse peale, miks oli takistussõidus mehi rohkem võistlustules kui naisi, sõnas Relander: «Eks hobused on suured, võib-olla meestel on lihtsam. Väga raske öelda. Ma ei tea, miks see selles spordis nii on.»
Ka pikaaegne ratsutaja Riina Pill on sooneutraalsuses veendunud: «Hobuse seljas on oluline ikkagi see, kuidas suudad seal tasakaalu hoida ja mis on sinu juhtimisvõtted. Sugu otseselt eelist ei anna. Näiteks meeste juhtimisvõtted võivad vahepeal olla hoopis nõrgemad kui naiste omad ja vastupidi.»
Rahvusvahelistel võistlustel sõltub osalejate sooline läbilõige eelkõige distsipliinist: 2018. aastal USAs toimunud ratsutamise MMil moodustasid naised 60 protsenti koolisõidu võistlejatest, samas kui takistussõidus osalenutest olid 78 protsenti mehed.
See ei tähenda aga, et naised astuks suurvõistlustel poodiumile sama tihti kui mehed. Näiteks 2021. aasta Tokyo olümpial võitsid naised võimalikest medalitest ligikaudu kolmandiku. Sarnane tendents oli ka 2016. aasta Rio olümpial: siis jäi naiste saagiks individuaalsetel distsipliinidel kolm medalit üheksast.
FEI president Ingmar De Vos on probleemi tunnistanud: «Kuigi ratsaspordis valitseb unikaalne sooline tasakaal, näeme vajadust suurendada naiste osalust ja kehtestada meetmeid, mis tagavad naistele võrdse positsiooni ratsaspordis.»
Tõsi, soolise võrdsuse kohta on ka paremaid näiteid: 2018. aasta MMil triumfeeris nii takistussõidus, kolmevõistluses kui ka koolisõidus naisratsanik. Samal võistlusel välja jagatud võistkondlikud medalid jagunesid sugupoolte vahel praktiliselt võrdselt: esikolmikusse tuli 19 meest ja 17 naist.
/nginx/o/2024/08/13/16288556t1he22c.jpg)
Ka Pariisi olümpia oli võrdõiguslikkust silmas pidades pigem edukas: koolisõidus saavutasid naised kolmikvõidu, takistussõidus olid esikolmikus mehed ning kolmevõistluses noppis kuld- ja hõbemedali meessportlane, kuid pronksile tuli naisratsutaja.
Samas on ala sees märgata teatud soolist tendentsi: naised osalevad ja triumfeerivad rohkem koolisõidus, mehed takistussõidus. Seda kinnitavad ka vastavate alade maailma edetabelid: koolisõidus annavad tooni naised, takistussõidus mehed.
Seda trendi on proovinud põhjendada mitmekordne paraolümpiavõitja Natasha Baker, viidates meeste ja naiste psühholoogilistele erinevustele.
«Kas naistel on ratsutamises loomulikke eeliseid? Ma teen suure üldistuse, kuid koolisõit meeldib eelkõige perfektsionistidele, mis võib olla põhjus, miks mõned naised on sellel distsipliinil niivõrd edukad,» sõnas britt.
Lisaks juhtis Baker tähelepanu asjaolule, et ratsutamist võib mõjutada ka hobuse sugu: «Kindlasti usun, et isastel (ruun) ja emastel hobustel (mära) on erinevused, kuid see ei tähenda, et üks oleks teisest parem – mina olen edu saavutanud mõlemaga.»
Riina Pilli sõnul on tegu lihtsalt tendentsiga, mille juured peituvad sportlaste lapsepõlves. «Tüdrukud, kes trenni tulevad, eelistavad koolisõidu poolt võib-olla natuke rohkem. Takistussõit tundub tihti veidi ohtlikum,» sõnas Pill.
/nginx/o/2024/08/13/16288557t1h4b08.jpg)
Kanada olümpialase Tiffany Fosteri sõnul ei ole ratsutamine siiski sooneutraalne. 2015. aasta Ameerika maailmajao tšempion nendib, et kuigi teatud tasemeni on takistussõidus võistlustules rohkem naisi kui mehi, väheneb esimeste arv tippsporti jõudnud sportlaste hulgas järsult.
Tema arvates tingib selle asjaolu, et naise tippaeg ratsasportlasena langeb vanusevahemikku 30–40 eluaastat, mil hakkab vähenema ka võimalus lapsi saada. Nii seisavad naisratsutajad erinevalt meestest suure dilemma ees: emadus vs. tippsort.
2021. aastal 33 riigis tehtud uuring, mille käigus analüüsiti ligi 1500 hobuse ja nende kasvataja käitumist, näitas, et hobused, kes puutusid nooruspõlves kokku meessoost kasvatajaga, olid hiljem paremini juhitavad.
Võrdluseks, naissoost kasvatajaga üles kasvanud hobused näitasid ratsutamise ajal suuremat vastupanuvõimet: näiteks tõmbasid ohje või viskasid pead.
Uuringut juhtinud teadlane Kate Fenner võttis tulemused kokku järgnevalt: «On huvitav, et hobused suudavad tajuda inimeste soolisi erinevusi ja seostada neid varasemate kogemustega meeste ja naistega. See rõhutab, et hobused on varasema väljaõppe ja kogemuste tulem.»
/nginx/o/2024/06/03/16118772t1hd326.jpg)