Sõnakuulelike staaride triumf

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa superstaaride võidukarikaga poseerimisel ei tulnud pühapäeva õhtul lõppu.
Venemaa superstaaride võidukarikaga poseerimisel ei tulnud pühapäeva õhtul lõppu. Foto: AFP/SCANPIX

Kümme mängu ja kümme võitu – sellise võimsa seeriaga sai hakkama pühapäeva hilisõhtul maailmameistriks kroonitud Venemaa hokikoondis.
 


«Mängisime meeskonnana, mitte iga mees enda nimel. Mängisime tulemuse peale – üksteisele ja üksteise eest,» avaldas Venemaa hokikoondise võidu võtme kolmandat korda MM-kullani jõudnud ründaja Aleksei Terešenko. «Olime head nii rünnakul kui ka kaitses. Jälgisime täpselt treenerite korraldusi ja tegime õigeid asju.»

Nii lihtne oligi maailmameistri tiitli võitmise valem. Lihtne mõistagi vaid pealtnäha, sest sugugi alati ei suuda treenerid panna tugevatest mängijatest koosnevat kampa mängima nii nagu vaja – ikka leidub suuri egosid, kes ei soovi end allutada meeskonna huvidele. Tänavusel MMil oli Venemaa koondises kõige rohkem staare ja nad tegid jääl täpselt seda, mida esimest aastat peatreenerina tegutsev Zinetula Biljaletdinov neilt nõudis. Ühelgi mängijal, isegi NHLi superstaaridel, ei lubatud jääl omavolitseda, meeskondliku mängu aluseks oli aga treeneri võime sobitada ründekolmikud ja kaitsepaarid just nii, nagu mehed kõige paremini kokku sobisid.

Venemaal on varemgi MMil mänginud superstaarid – 2008. ja 2009. aastal aitasid nad koondise maailmameistriks, ent topelt triumfile järgnes hõbe ja mullu neljandaks jäämine. Sinna vahele jäi ka põrumine Vancouveri olümpial ja kuhjaga kriitikat toonase peatreeneri Vjatšeslav Bõkovi aadressil, kes olevat lubanud staaridel liialt isetseda ja väljakul oma ülekeevat ego rahuldada.

Tänavu oli aga koondisel uus peatreener ja kõik toimis teisiti. Pühapäeva õhtul finaalis Slovakkia vastu kaks väravat visanud Aleksandr Sjomin märkis, et Venemaa koondise edu aluseks oli täpne ja range kaitsemäng.

«Pidime meeletult töötama ja andma endast igal hetkel sada protsenti. Meeskonnas valitseb superdistsipliin,» õhkas koos Aelksandr Ovetškini ja Pavel Datsjukiga superkolmiku moodustanud mees.
Teades, et tegemist oli Venemaa koondise teise kolmikuga, on selge – sellise koosseisuga polnud Venemaal õigust kehvemini mängida.

Hokispetsialistide hinnangul oli Biljaletdinovi üks kõvemaid käike see, et turniiri parimaks mängijaks valitud Jevgeni Malkini kõrval kuulusid esimesse ründekolmikusse igapäevaselt KHLis Omskis mängivad Aleksandr Popov ja Aleksandr Perežogin.

Kogu oma profikarjääri Omskis veetnud 31-aastase Popovi jaoks oli see üldse esimene MM, Perežogin kuulus võidukasse koondisse juba 2009. aastal, ent kokkuvõttes pole temagi olnud koondises kuigi sage külaline. Tänavu oli neil aga 11 väravat ja kaheksa söötu kogunud Malkini toetajana ülioluline roll ning mehed jõudsid ka ise teha resultaati.

Kui Venemaa ajakirjanikud küsisid Biljaletdinovilt, milline oli MMi võtmemoment, leidis treener kõige olulisema olevat selle, et nad ei liigitanud mänge tähtsateks ja vähemtähtsateks.

«Mängisime kogu turniiri ühtlaselt tugeval tasemel. Kõige raskem oli veerandfinaal Norraga, ikkagi esimene play-off-kohtumine ja mängijad olid seepärast närvis. Õnneks kestis see tunne vaid esimese kolmandiku,» arutles Biljaletdinov.

Peatreeneri nägu püsis kogu turniiri ajal nii rasketel hetkedel kui ka võidumomentidel ühesugune. Vaid pärast finaali lõpusireeni ilmus ta näole naeratus. Sedagi vaid korraks.

Lisaks distsiplineeritud tegutsemisele on Venemaa koondise mängus veel üks suur muudatus. «Me mängime kaasaegset hokit, just sellist, mida mängitakse Euroopas ja mis sobib siinsetele meeskondadele,» tõdes Biljaletdinov. «Loodan, et suudame tulevikuski samas võtmes jätkata.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles