Kell näitab viis minutit enne üheksat. Pariisi äärelinnas paiknev Roland Garrosi tennisekeskus, mis on juba 1928. aastast saadik võõrustanud Prantsusmaa lahtisi meistrivõistlusi, pole külastajatele veel uksi avanud, kuid sellest hoolimata käib võistluspaigas tihe sagin. Enim paistavad silma ühesugustes riietes lapsed, keda sigineb igast ilmakaarest üha rohkem.
Need on tänavuste Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste pallilapsed, kes alustavad peagi mängueelse treeninguga.
Igal aastal ihkab pallilapse ametit ligikaudu 2500 noorukit üle Prantsusmaa, kuid valiksõel on äärmiselt tihe. «Normaalne pallilaste arv sellise pikkusega turniiri jaoks on 250–260,» selgitab pallilaste tööd ohjav David Portier. «Tänavu pidi meil olema 260 last, aga kuna kolmel olid kooliga probleemid, on neid 257.»
Kuigi turniir toimub kevadel, algab pallilaste valimine juba sügisel. «Reisime kolme kuu jooksul mööda Prantsusmaad ringi, et pallilapsed katsetel välja valida,» räägib Portier. «Katsetele tuleb ligikaudu 2500 last, nende seast sõelume esialgu välja 400, kes läbivad viiepäevase treeningu. Lõpuks valime välja 220–230 uut pallilast, 30 last on eelmisest aastast, nemad peavad uusi õpetama ja näpunäiteid jagama.»
Igapäevane rutiin
Kui lõplik valik tehtud, tuleb tasapisi treenima hakata, selleks saadi kokku nii veebruari- kui ka aprillikuisel koolivaheajal. Kuna lapsed on 12–16-aastased, peaksid nad tegelikult praegu koolis olema, ent kõik on saanud eriloa, mis lubab neil kolm nädalat puududa. «Kui hinded on korras, annab kool neile vabastuse, aga tegelikult on meil sellega igal aastal probleeme, et pallipoisiks ihkajatel on nii halvad hinded, et neid ei lubata koolist ära,» nendib Portier. «See paneb meid raskesse seisu.»
Koos kvalifikatsiooniga kolm nädalat kestvate Prantsusmaa lahtiste ajal on pallilaste päevaplaan iga päev sisuliselt sama – hommikul kogunetakse Roland Garrosi suuruselt kolmanda, ringikujulise 1. väljaku all paiknevasse pallilaste staapi ning pärast riiete vahetamist võetakse sama väljaku tribüünidel istet. Kell 9.30 räägib Portier lastele, mida päevast oodata ja loeb sõnad peale, et kõik end parimast küljest näitaksid.
Seejärel jagatakse kõik 257 noorukit väljakute järgi laiali, igale väljakule määratakse 18 last, kes moodustavad kolm kuueliikmelist tiimi. «Iga kuuik on korraga väljakul 30 minutit ja seejärel toimub vahetus, nii kogu päeva,» selgitab Portier süsteemi. «Aga väljakuid päeva jooksul ei vahetata.»
Enne mängude algust tuleb läbida järjekordne treening. Pärast rühmadesse jaotamist tullakse taas kokku ning kõik rivistuvad 1. väljaku kõrvale Suzanne Lengleni väljakule viivale teerajale, kust alustatakse lauluviisi saatel jooksu Lengleni suunas. Soojenduseks tehakse mõni ring ümber 10 000 pealtvaatajat mahutava Lengleni, edasi jätkub treening rühmade kaupa.
Igal rühmal on oma juhendaja, kes ütleb, millist harjutust teha tuleb, kokku tehakse pooletunnine intensiivne treening, alustades jooksudest ja hüpetest ning lõpetades venitusharjutustega, kõik see toimub laste naeru saatel. Treeningu lõpetuseks viskavad kõik asfaldile pikali. «Viieminutiline lõõgastus,» selgitab juhendaja. Üks poistest jääb selle puhkepausi ajal suisa magama, mis teeb teistele mõistagi palju nalja.
Kui aga mängupäev kell 11 algab, pole naljategemiseks enam aega. Pallipoiste ja -tüdrukute töö pole tegelikult sugugi nii lihtne kui tundub. Igal mängijal on omad harjumused ja soovid, mõnel suisa kiiksud – näiteks kuuel korral Prantsusmaa lahtistel triumfeerinud Rafael Nadali veepudeleid ei tohi mitte mingil tingimusel ükski pallilastest puutuda.
«Paneme mängijate eelistustele suurt rõhku, see on meie jaoks väga oluline, et teame igat väiksematki detaili,» tunnistab Portier. «Mõni mängija küsib palle alati paremalt poolt, mõni tahab alati pärast punkti rätikut, mõni tahab pärast punktivõitmist sama palliga servida – selliseid asju on palju.»
«Kõik need pisiasjad on pallilaste jaoks väga tähtsad,» lisab Portier. «Nad peavad selliseid asju kas juba enne teadma või siis väljakul olles kiiresti taipama, mida mängija eelistab.»
Õnnelik pallitüdruk
Tennisistide harjumustel peavad silma peal pallilaste juhendajad, kes kogu info hoolealustele edasi annavad. «Juba esimestel treeningutel räägime uutele lastele, mida mingi mängija neilt ootab,» lausub Portier. «Enne igat matši tuletatakse neile veel kord mängijate harjumusi meelde.»
Juhendajad teevad märkmeid ka pallilaste töö kohta ja päeva lõpus on koosolek, kus nad oma tähelepanekutest räägivad. «Nende põhjal paneme paika, mis väljakul keegi järgmisel päeval on,» kommenteerib Portier. «Meie eesmärk on suuremate väljakute jaoks valida välja parimad pallilapsed.»
Portieri parim mälestus pallilastega juhtunust pärineb eelmisest aastast. «Üks pallitüdruk oli Roger Federeri suur fänn ja kui ta tema mängul ametis oli, kirjutas ta liiva peale «Come on Roger!». Üks fotograaf nägi ja tegi sellest pilti ning pärast turniiri saatis foto Federeri agendile,» jutustab Portier. «Seejärel sain Federerilt kirja, ta tahtis teada pallitüdruku nime ja aadressi ning saatis tüdrukule kirja ja kingituse. Tüdrukul on siiani suu kõrvuni!»